Guatemala, mi amor! 😀

Tulime tänahommikuse bussiga Belize Cityst tagasi Guatemalasse, linna nimega Flores. Flores on nunnu väike värviline saarekujuline linn järve kaldal Põhja-Guatemalas ja põhiline põhjus, miks siia tullakse, on see, et siit on ca 60 km riigi suurima vaatamisväärsuse, maiade iidse linna Tikalini. Eriline nali on see, et esimese asjana bussist maha kobides nägime mööda jalutamas Liisi 😀 Maailm on ikka väike. Peale yhist paadisõitu ning chicken busi Placenciasse läksid meie teed lahku, Liis läks kuskile mujale majutuma ja arvasime, et enam ei kohtu. Aga selgus, et tema oli sama teed käinud ja tulnud siia täna hommikul varasema bussiga. Nii vahva elamus on sõita bussiga läbi džungli ja mägede ja istanduste, teise riiki, ja seal ikka jälle kohata tuttavat eestlast.
Aga esmalt natuke Belizest. Olen siin veidi kurtnud, aga tegelikult ma ei taha kuidagi Belize’le liiga teha. Belize on väike riik, pindalalt veidi väiksem kui Eesti, ja väga hõredalt asustatud, rahvaarv oli midagi 200-300 tuhat. Belize on tõepoolest vapustavalt kauni loodusega, siin on imeilusad rannad, korallrifid, vihmametsad, metsikud jõed ja kosed ja loomad-linnud...nägime lihtsalt niisama ringi sõites paarituvaid kilpkonni, roosasid flamingosid, meritähti, suuri iguaane...Belize on yleni roheline. Eile bussis rääkis yks kohalik must rastamees mulle (I am the reeeeeal ganja maaan, he said), et nad on tegelikult siin ise veidi mures, et ameeriklased muudkui ostavad siia maad ja kinnisvara ja muudkui ehitavad, hävitades metsa ja loodust. See tegelikult ongi see, mis mind Belize puhul veidi häirib - igal pool mingd Walmarti sarnased USA martid ja söögikohad a la Wendy’s või Denny’s jne. Kallid hinnad. Lollidemaa stiilis villad, kui samas kõrval elab kohalik rahvas hurtsikutes. See maa võiks olla imeline, kui ei oleks seda USA teemat. Muidugi kohalik rahvas Belizes on valdavalt mustanahaline ja valdavalt alati purjus ja pilves. Kui kedagi mu rassistlikud vaated häirivad, siis võib vabalt lugemise katki jätta, aga ausalt - mul on täiesti siiber purjus, pahupidi silmadega neegritest. See teema algas juba Livingstonis. Belize on ilus ja mul on hea meel, et siia tulime, ja kui kellelgi on veel piisavalt palju raha (mul ei ole 😜), et võtta erinevaid tuure vihmametsa ja saartele, võib Belize olla lihtsalt fantastiline. Olen käinud, näinud, ja see on väärt kogemus, aga jah, see ei ole päris minu riik. Guatemala seevastu on absoluutselt erakordne igas mõttes. Ylimalt rahustav oli hakata yle piiri tagasi sõites nägema vaeseid, kuid rahulikke maiade kylasid, naisi jões pesu pesemas ja lapsi kala pyydmas. Tunnen ennast siin väga turvaliselt. Jah, rahvas elab siin veel vaesemalt kui Belizes, aga ei ole ohtu, et mingid purjus ganjamanid tyytavad igal sammul. Maiad on vastupidi väga tagasihoidlikud ja viisakad. Olen teinud väga palju pilte kohalikest inimestest, igasuguseid huvitavaid inimesi liigub, varsti saan vist galerii ainult portreedest teha.
Flores on ysna väike ja väga nunnu linn. Meie ööbimine on seekord suure rõduga, võrkkiikedega rõdul, vaatega yle terve järve (maksab ikka ainult 10 eurot inimese kohta, yks öö). Ideaalne puhkuse lõpetuseks. Ei kuskil mingeid Walmarte ega Wendy’sid. Jalutasime täna siin lähedal kylas, sõime kohaliku proua valmistatud kodust toitu, pooled inimesed on juba natuke tuttavad.
Andku tõsised ajaloohuvilised mulle nyyd andeks, aga kaalusime seda asja Kristaga igat pidi ja otsustasime, et ei lähe homme Tikali, kuigi selline oli algne plaan. Heve ja Terje tõusevad homme öösel, et startida öösel kell 3 bussiga Tikali ja näha seal päikesetõusu. Aga esiteks on see väga kallis ettevõtmine ja meil hakkab raha lõppema. Teiseks käisime alles mitte väga ammu Peruus ja nägime juba inkade asju ja Machu Picchut. Olen Equadoris ja Põhja-Peruus näinud erinevate indiaanirahvaste muistseid linnu, nii et minu jaoks ei ole veel yhe nägemine hetkel primaarne. Ja muidugi hakkab reis juba peagi lõpule jõudma ning ma tunnen, et tahaks vahelduseks korra lihtsalt hinge tõmmata, ja Flores on ideaalne koht, kus kiikuda järve kaldal oma võrkkiiges, vaadata minevaid ja tulevaid kaluripaate ja kuulata muusikat...Seega meie Kristaga veedame homse päeva puhates ja Florest avastades. Kui Tikalis käimata, siis ongi hea põhjus kunagi uuesti Guatemalasse tulekuks 😊
Guatemala on minu jaoks kuidagi väga võluvalt kontrastne. Jah, yhest kyljest on ta natuke karm ja ohtlik, st võib seda olla, kui ei ole korralikku eeltööd teinud ja ei tea, kuidas käituda. Aga teisest kyljest elavad siin maailma siiraimad, lihtsaimad, kylalislahkeimad inimesed yldseLoodusega on sama lugu...vulkaanid purskavad, maa väriseb (ca 2 nädalat tagasi alles oli siin ysna tugev maavärin), teed on kitsad ja mägised või puuduvad yldse, aga kes sellest hoolimata vaevub syvenema, saab tasuks lihtsalt kirjeldamatud elamused...
Liis rääkis siin veel yhe laheda loo, mida ta kuulis kohalikelt Atitlani järve ääres. Esialgu on see selline kylajutu tasemel, ma pean natuke googeldama ja uurima, aga story on umbes järgmine. Yks kohalik sukelduja, kylamees Atitlani järve ääres, leidis kord sukelduses järve põhjas olevat muistse maiade linna. Ta ei öelnud selle kohta kellegi midagi, aga hakkas ise salaja seal väga tihti sukeldumas käima ja iga kord võttis sealt ikka midagi kaasa ka, tassides niimoodi umbes aasta jooksul päris suure hulga maiade iidset varandust endale koju kuuri alla. Nyyd olevat see kuidagi ikka välja tulnud, ma ei tea siis, kas ta ise lõpuks ikka lobises või sai keegi kuidagi muud moodi aru. Igatahes nyyd olevat National Geographic jne asjal jälil ja peagi peaks igal pool hakkama tulema infot Atitlani järve põhjast leitud maiade linna kohta. Nat Geo pidi hakkama tulema dokki tegema. Põnev.

Ok lisan mõned pildid tänasest päevast, taaskord Guatemalast siis :) Tegin siin just yhe video ka, meie rõdult, aga ma pole kindel, et selle laadimine õnnestub. Eks te siis pärast ise näete, on video või ei ole 😊