Jõudsimegi Belize’i 😊 Esmalt, hommikune paadisõit oli ikka eriline ekstreemsus. Mõtlesime, et sellist rahvusvahelist liini sõidab ehk korralik suur paat, aga ei...samasugune väike köks nagu siin igal pool, täiesti tavaline väike mootorpaat. Muidugi oli laineid ja muidugi tegi meie El Capitan hullu rallit. See paat lendas ikka korralikult igat pidi ja eespool istujatel olid juba mitmel pool sinikad. Enam ei taha siin paatidega sõita. Ja ausalt, infoks kõigile neile inimestele, kes kardavad lennukiga lennata...sõitke korraks selle Guatemala-Belize vahelise paadiga ja peale seda tundub juba iga lennuk maailma kõige turvalisema liiklusvahendina. Pyydsime Liisiga voimalikult palju lobiseda, et kuidagi tähelepanu selle sõidu ebameeldivuselt eemale juhtida. Ja jah, tutvusime siis ka eestlanna Liisiga, kes sõitis meiega koos Belize’i ja siin ka samasse kohta. Liis on väga äge ja iseseisev noor naine, kes möllab üksi mööda ilma ringi reisida. Tubli. Eesti naised on ikka ägedad :)))
Aga Belize siis. Piirilinn Punta Gorda oli värvilisem kui Livingston, aga ikkagi peldik...paljud olid juba hommikul purjus, reggae yyrgas igal pool yle linna, paljud majad rääbakad. Ametlikuks keeleks on siin inglise keel, aga paljud räägivad ka ikka espanjooli ja paljud räägivad kreooli englishit (kysisime yhe kohaliku käest, mis keel see on)...kreooli english on inglise keel, millest ei saa mitte midagi aru. Kohati kõlab nagu english, aga aru ei saa mitte midagi. Nad ytlesid, et see on mingi mix kohalikest keeltest ja espanjoolist ja englishist. Ja maiad muidugi räägivad veel oma keeli. Suur osa rahvast on negriidne rass, palju ka maiasid.
Kuna teadsin juba ette, et Punta Gorda on kole nagu öö, võtsime chicken busi 100 km eemal asuvasse rannakuurorti Placenciasse. Siin on samasugused chicken busid nagu Guatemalas ja meie bussis olidki reaalselt kanad jälle, yks kohalik vanamees vedas. Bussisõit läbi Belize’i maastiku oli kaunis ja nägime elu tavalistes maapiirkondades. Siin on ikka veidi rikkam ja uhkem elu kui Guatemalas, kohati nägime palju uhkeid korras villasid jne. Ameeriklaste omad, paljud elavad ja toimetavad ja puhkavad siin, tahavad troopikat aga samas ingliskeelset keskkonda. Kohalik rahvas on muidugi ikka vaene ja purjus ja narkouimas, hängivad oma laudonnide ees ja chillivad reggae rytmis. Muidugi mitte kõik, näiteks sattusin jutlema yhe hispaaniakeelse rannakaluriga, kes oli täitsa asjalik. Need chicken busid on siinkamdis yldse tegelikult yliolulised, seepärast olen neist ka nii palju juttu teinud. Terve elu käib selles bussis. Inimesed tulevad ja lähevad, veavad oma lapsi ja loomi ja träna ja kanu, myyvad midagi või vahetavad või peavad jutlusi, suhtlevad, vahetavad infot...Sain muidrks ka teada, miks maiade naised kannavad oma moblat ja raha rinnahoidjas või lihtsalt põues...maiade rahvariietel, millega nad kõik siin käivad, ei ole taskuid 😀 Nii et neil polegi seda mujale panna ja kuskilt suurest turukotist ei saa ju kätte.
Mitu tundi hiljem jõudsime siis Placenciasse, mis on rannakuurort. See asub yhel pikal väga kitsa kujuga poolsaarel, kus on keskel 1 tänav ja mõlemal pool meri. Siin on kuidagi eriti karjuv kontrast - yhel pool teed on rannakuurort, kus ameeriklased joovad kallites hotellides kalleid kokteile, ja teisel pool teed elavad kohalikud oma laudonnides. Tõsi, need laudonnid on siiski veidi korralikumad kui Guatemalas. Aga ikkagi jabur. Kokkuvõtvalt võin öelda, et Belize ei ole tegelikult minu cup of tea. Jah, on huvitav korra näha, aga muidu on see liiga kallis ja ameeriklastele orienteeritud, suured USA stiilis supermarketid jne. Ylehinnatud. Kohalikud muidugi elavad hoopis muud elu, aga seda narko ja alko värki nägime juba Livingstonis piisavalt. Armastan tohutult Guatemalat, aga Belize võtab veidi õlgu kehitama. Õnneks liigume 3 päeva pärast Guatemalasse tagasi. Lisan mõned pildid, mis tegin täna teel olles. See body fluid cleanup kit oli meil täna bussis 😀
Aga Belize siis. Piirilinn Punta Gorda oli värvilisem kui Livingston, aga ikkagi peldik...paljud olid juba hommikul purjus, reggae yyrgas igal pool yle linna, paljud majad rääbakad. Ametlikuks keeleks on siin inglise keel, aga paljud räägivad ka ikka espanjooli ja paljud räägivad kreooli englishit (kysisime yhe kohaliku käest, mis keel see on)...kreooli english on inglise keel, millest ei saa mitte midagi aru. Kohati kõlab nagu english, aga aru ei saa mitte midagi. Nad ytlesid, et see on mingi mix kohalikest keeltest ja espanjoolist ja englishist. Ja maiad muidugi räägivad veel oma keeli. Suur osa rahvast on negriidne rass, palju ka maiasid.
Kuna teadsin juba ette, et Punta Gorda on kole nagu öö, võtsime chicken busi 100 km eemal asuvasse rannakuurorti Placenciasse. Siin on samasugused chicken busid nagu Guatemalas ja meie bussis olidki reaalselt kanad jälle, yks kohalik vanamees vedas. Bussisõit läbi Belize’i maastiku oli kaunis ja nägime elu tavalistes maapiirkondades. Siin on ikka veidi rikkam ja uhkem elu kui Guatemalas, kohati nägime palju uhkeid korras villasid jne. Ameeriklaste omad, paljud elavad ja toimetavad ja puhkavad siin, tahavad troopikat aga samas ingliskeelset keskkonda. Kohalik rahvas on muidugi ikka vaene ja purjus ja narkouimas, hängivad oma laudonnide ees ja chillivad reggae rytmis. Muidugi mitte kõik, näiteks sattusin jutlema yhe hispaaniakeelse rannakaluriga, kes oli täitsa asjalik. Need chicken busid on siinkamdis yldse tegelikult yliolulised, seepärast olen neist ka nii palju juttu teinud. Terve elu käib selles bussis. Inimesed tulevad ja lähevad, veavad oma lapsi ja loomi ja träna ja kanu, myyvad midagi või vahetavad või peavad jutlusi, suhtlevad, vahetavad infot...Sain muidrks ka teada, miks maiade naised kannavad oma moblat ja raha rinnahoidjas või lihtsalt põues...maiade rahvariietel, millega nad kõik siin käivad, ei ole taskuid 😀 Nii et neil polegi seda mujale panna ja kuskilt suurest turukotist ei saa ju kätte.
Mitu tundi hiljem jõudsime siis Placenciasse, mis on rannakuurort. See asub yhel pikal väga kitsa kujuga poolsaarel, kus on keskel 1 tänav ja mõlemal pool meri. Siin on kuidagi eriti karjuv kontrast - yhel pool teed on rannakuurort, kus ameeriklased joovad kallites hotellides kalleid kokteile, ja teisel pool teed elavad kohalikud oma laudonnides. Tõsi, need laudonnid on siiski veidi korralikumad kui Guatemalas. Aga ikkagi jabur. Kokkuvõtvalt võin öelda, et Belize ei ole tegelikult minu cup of tea. Jah, on huvitav korra näha, aga muidu on see liiga kallis ja ameeriklastele orienteeritud, suured USA stiilis supermarketid jne. Ylehinnatud. Kohalikud muidugi elavad hoopis muud elu, aga seda narko ja alko värki nägime juba Livingstonis piisavalt. Armastan tohutult Guatemalat, aga Belize võtab veidi õlgu kehitama. Õnneks liigume 3 päeva pärast Guatemalasse tagasi. Lisan mõned pildid, mis tegin täna teel olles. See body fluid cleanup kit oli meil täna bussis 😀
No comments:
Post a Comment