Ma ei tea, miks see enne ara kadus, postitan uuesti...ja nyyd lennujaama.
Jalle on kirjutamisega pikem paus sisse tulnud, minust mittesoltuvatel pohjustel. Enamasti netti lihsalt pole voi olen levist valjas, aga...parem hilja kui mitte kunagi, eks.
Ma ei teagi, mingi hulk paevi on jalle mooda lainud ja see tundub nagu ilmatu pikk aeg, kuude pikkune, kui kogu aeg midagi toimub ja ei ole oluline meeles pidada, kas parajasti on toopaev voi puhkepaev voi mis kuupaev yldse. Niipalju tean, et varsti peab hakkama tagasi koju suunduma.
Resideerun praegu jatkuvalt Iquitoses, oma dzunglilinnas ja vanas tuttavas hostelis. Kui keegi ei tea voi ei maleta, siis Iquitos on maailma suurim linn, millel puudub ylejaanud maailmaga maismaayhendus. Kohale saab siia ainult lennukiga voi joelaevadega mooda Amazonast. See omakorda muudab Iquitose selliseks omamoodi veidraks kohaks - on nagu linn, kohati ilus ka, inimesed kaivad kontorites tool ja ohtuti ollekas ja ooklubis jne, nagu meilgi, aga....ymberringi on metsik dzungel, igas kyljes, ja see kuidagi jatab oma jalje inimeste mottemaailma. Koik on sellised kerge kiiksuga, kuidagi nagu igasuguste imelike aarmuste poole kaldu. Pika aja peale hakkab see ilmselt vasitama, kui tahaks tagasi mingit normaalselt toimivat elukorraldust ja realistlikku mottemaailma, aga praeguseks pole ma veel sinna faasi joudnud vaid lihtsalt tunnen ja lasen endast labi erinevaid emotsioone. Ja inimesi. Siin kohtab igasugu veidraid tegelasi, jatkuvalt.
Esmalt, saksa kutt Fabian soitis edasi Leticiasse Kolumbias ja sealt edasi Brasiiliasse, tahab mooda joge liikuda kuni Atlandi ookeani rannikuni valja. Sellest on kahju, kuna ta oli toepoolest vaga vahva kaaslane.
Korraks nagin oma hostelis uuesti seda saksa kutti, kes seal alguses kohalikke naisi sebis, midagi muutunud ei ole - nagin teda jalle mingi uue kohaliku tibiga.
Ja mis on toeline hitt - Iquitosesse saabus Eesti noormees nimega Riivo, elab Tallinnas Siili peatuse kandis Mustamael. Vaga vinge. Ta olevat siin varem ka olnud, viimati oli siin mingi romaan Gary oe Carolina sobrannaga (seebikas ju), aga hetkel niisama motles siin mingi aja ringi hangida. Ja kusjuures keegi siin kirjutas seebiooperite kohta...no ausalt, mina saan aru kyll, miks neil on sellised seebikad kogu aeg. Nende elu ongi selline tegelikult. Keegi ahvardab kedagi kuskil matsheetega, koik on koigi eraeluga kursis, igasugu veidraid kokkusattumisi tuleb ette...selle Riivo kohta naiteks tulid ykspaev Carlos ja Gary suure ohinaga mulle raakima, et nad teaqvad, et keegi eestlane on linnas ja selle eestlase peaks raudselt koos minuga yle vaatama. Kust nad seda juba teadsid, ei saa mina aru. Ahjaa Riivo, kui sa nyyd metsast tagasi tuled ja seda loed, siis lahme teeme olled, eks :)
Vahepeal oli meil siin valentinipaev, mis on siin toeline pidustuste paev. Linnas oli kogu paeva liiklus suletud kesklinnas, tehti igasugu kaunistusi ja parast rahvas pidutses oo labi. Mul on hostelis vaga suur avar siseou, kus saab grillida, ja poisid otsustasid tulla ja teha seal grillipeo. Tegimegi, oli vaga lahe. Minu nalgivad argentiinlased tulid, vaatasid suu ammuli meie kana ja kartuleid ja kysisid, kas see on koigile moeldud, olid jube pettunud, kui me ytlesime, et ega ikka ei ole kyll. Parast viisime kondid ja natuke jarelejaanud sooki kooki ja tyybid kysisid, kas nad voivad vahemalt toidujaanused ara syya :P Me olime nii lahked ja lubasime kyll. Argentiinlastel on 3 tydrukut kambas, mitte eriti ilusad, aga talutavad. Poisid motlesid, et kuna eesti naisi siia ikka veel saabunud ei ole, siis nad ajaviiteks sebivad natuke neid argentiina tsikke, kutsusid neid endaga ooklubisse, aga tibid teatasid, et neil raha pole, et valja minna. Poisid siis motlesid, et kurat nendega, selliste eest nad ka maksma ei hakka ja nii ei saanudki mingit asja. Parast sebis Carlos endale (suurest masendusest Kersti puudumise parast :P) mingid kohalikud naised, kes olid vist kunagi ta klassioed olnud.
Mingi ohtu kaisime poistega ollekas (Gary, Calrlos ja 1 noor kutt Nick) ja parast teadsid poisid mingit kohta aarelinnas, mis on nagu suur katusega korvpallivaljak, kus toimuvad mingid oodisko laadsed asjad, oli band ja tantsutydrukud ja koik nagu peab, vihtusime seal kohalikega tantsu ja tegin moned videod ka...mida ma loomulikult sellise yhendusega eluilmaski yles ei saa.
Siis on siin linnas veel 1 inglise tyyp kelle nimi on (vist) Brian, koik kutsuvad teda Gringo Brianiks. Ta oli siin juba 3 aastat tagasi, aga ma ei arvanud, et ta nii visa on ja samamoodi aastaid elab, aga inimesed ei lakka iial yllatamast. Gringo Brian. Tema on enda sonul parit Manchesterist ja tema nimi on Brian. Tema tegeleb siin sellega, et veristab aegajalt ise noaga oma katt, et see naeks piisavalt verine ja vigastatud valja, ja siis laheb otsib kesklinnas valgeid turiste. Valgetele turistidele raagib ta, et kohalikud indiaanlased tungisid talle noaga kallale, vigastasid ta katt, varastasid koik ara ja tal oleks kangesti vaja laenata veidi raha, et saaks minna haiglasse oma katt ravima ja Limasse saatkonda, et uut passi vormistada. Valged muidugi usuvad teist omasugust valget, perfektse inglise haaldusega kutti, ja annavadki talle raha. Raha eest laheb Brian Beleni slummi ja hangib sealt kokaiini. Vahepeal on ta nii pilves, et ta eriti ei maleta, kellelt juba on raha kysinud ja saanud ja kellelt mitte ja kysib monelt mitu korda, aga keegi temaga selle eest midagi hullu ei tee. Ja nii elab ta siin juba aastaid. Ta pyydis juba mulle ka linna peal sama juttu raakida, aga kuna juba tean asja, siis on lihtsalt naljakas. See noaga kallale tungimise jutt muidu on esmapilgul usutav, aga kui siin pikemalt olla, siis mitte eriti. Asi on selles, et Iquitos on tegelikult ysna turvaline linn. Siin varastatakse palju, et saada raha narko jaoks (narkomaane on palju), aga siiani ei ole eriti vagivaldseid juhtumeid olnud, on ysna kindel, et keegi ei tungi kellelegi kuskil noaga kallale. Aa ja siin on 2 politseinikku, kes on eriti agarad narkokaubitsejate pyydjad, teevad vaga agaralt oma tood...sest kogu konfiskeeritud kokaiini tarvitavad nad parast ise ara :P Koik teavad seda, aga kedagi eriti ei huvita.
Aga siis nyyd paar paeva tagasi. Nagin Garyt oma motikaga ringi soitmas ja ta tuli ytles, et laheb yhte suvalisse kylla dzunglis kylastama oma vana sopra Ricardot, keda pole ammu nainud, et akki ma tahan ka tulla. No ma ei saanud lasta seda 2 korda oelda ja ytlesin, et muidugi ma tahan, seega laksin kaasa. Nick ja veel 1 kohalik kutt tulid ka. See Ricardo elab mingis suvalises metsakylas, kuhu viib vaga olematu tee labi igasugu veidrate kohtade, Iquitose-Nauta vahelise tee pealt metsa ara keerata ja soita mingi tunnike poololematut dzungliteed. Oli vaga lahe elamus vaadata kohalikke kylasid ja inimesi kohtades, kuhu turistid muidu eluilmaski ei satu. Aga see Ricardo siis. Joudsime kohale ja kui aus olla, siis nagi tema elamine ikka ysna lauda moodi valja. No tegelikult nagu koik kohalikud elamised siin. Aga astusime sisse, Ricardol oli keset siseoue suur laud, kuhu ilmusid hoobilt jaakylmad pudelid valget veini, punast veini, sangriat ja Baileyst. Kohe ilmus kuskilt platsi terve kari naisi (nagu seebikates - Ricardo naine, oed, tadid, ammad, pagan teab koik kes, terve suguvosa, koikide naiste koik lapsed), kukkusid sooke vaaritama jne. See Ricardo oli yks igavesti muhe vend, kes tootab siin mooda Amazonast soitval kruiisilaeval. See on eriti luksuslik kruiisilaev vaga rikastele turistidele, ametlikult 5 tarni vist mingi kategooria jargi. Seega raakis Ricardo vaga head inglishit. Tema nimelt on praegu 2 nadalat oma laevalt puhkusel ja sai koju tulles sealt kaasa votta kastide kaupa veine ja igasugu muud alkot. Lasime siis koigil nendel jookidel seal paraporgus hea maitsta ja jaime kuni jargmise paevani lopuks. Lapsed vahtisid suu ammuli ja Ricardo ja tema naine joudsid valja selleni, et hakkasid mulle raakima, et nende noorimal. 2-aastasel pojal pole veel ristiema ja neile oleks suureks auks, kui mina selleks hakkaksin :D Momisesin midagi ebamaarast selle peale ja tegin muud juttu. Ricardo muidugi paris nii vahva mees pole tegelikult, ta kasutas ysna alatult ara asjaolu, et tema naine inglise keelt ei oska ja raakis mulle agaralt oma naise juuresolekul inglise keeles, kuidas ta laeval kogu aeg teisi naisi sebib. Temal on ka vaike palve. Kui Carlos soovib tutvuda pysisuhte eesmargil vallaliste naistega, siis Ricardo soovib tutvuda mittepysisuhte eesmargil abielus naistega :P Eesti omadega siis :P Ma veidi niimoodi aariveeri ytlesin, et ega see nyyd vaga ilus tegu pole niimoodi, mille peale ta kostis, et tema loomulikult armastab oma naist ylivaga, aga tema ei saa kohe mitte midagi teha, kui temas on lihtsalt nii palju armastust, et jagub igale poole mujale ka. Kah omamoodi loogika ja point muidugi. Yks asi, mida siin opib, on koike aktsepteerima.
Tana siis olen jalle linnas tagasi ja pole midagi erilist teinud vahelduseks. Moskiitod on mind nii pohjalikult ara soonud, et mingid miniseelikud ei tule vist aasta aega enam kone alla, koik katki ja paistes. Tahtsin osta lennupiletit tagasi Limasse, kuna kojulend hakkab lahenema, aga nett ei toota selleks piisavalt hasti, homme lahen lennufirma putkasse ise kohale. Vaatan, kaua viitsin siin selle netiga nikerdada, akki saab mone pildi ka yles.
Jalle on kirjutamisega pikem paus sisse tulnud, minust mittesoltuvatel pohjustel. Enamasti netti lihsalt pole voi olen levist valjas, aga...parem hilja kui mitte kunagi, eks.
Ma ei teagi, mingi hulk paevi on jalle mooda lainud ja see tundub nagu ilmatu pikk aeg, kuude pikkune, kui kogu aeg midagi toimub ja ei ole oluline meeles pidada, kas parajasti on toopaev voi puhkepaev voi mis kuupaev yldse. Niipalju tean, et varsti peab hakkama tagasi koju suunduma.
Resideerun praegu jatkuvalt Iquitoses, oma dzunglilinnas ja vanas tuttavas hostelis. Kui keegi ei tea voi ei maleta, siis Iquitos on maailma suurim linn, millel puudub ylejaanud maailmaga maismaayhendus. Kohale saab siia ainult lennukiga voi joelaevadega mooda Amazonast. See omakorda muudab Iquitose selliseks omamoodi veidraks kohaks - on nagu linn, kohati ilus ka, inimesed kaivad kontorites tool ja ohtuti ollekas ja ooklubis jne, nagu meilgi, aga....ymberringi on metsik dzungel, igas kyljes, ja see kuidagi jatab oma jalje inimeste mottemaailma. Koik on sellised kerge kiiksuga, kuidagi nagu igasuguste imelike aarmuste poole kaldu. Pika aja peale hakkab see ilmselt vasitama, kui tahaks tagasi mingit normaalselt toimivat elukorraldust ja realistlikku mottemaailma, aga praeguseks pole ma veel sinna faasi joudnud vaid lihtsalt tunnen ja lasen endast labi erinevaid emotsioone. Ja inimesi. Siin kohtab igasugu veidraid tegelasi, jatkuvalt.
Esmalt, saksa kutt Fabian soitis edasi Leticiasse Kolumbias ja sealt edasi Brasiiliasse, tahab mooda joge liikuda kuni Atlandi ookeani rannikuni valja. Sellest on kahju, kuna ta oli toepoolest vaga vahva kaaslane.
Korraks nagin oma hostelis uuesti seda saksa kutti, kes seal alguses kohalikke naisi sebis, midagi muutunud ei ole - nagin teda jalle mingi uue kohaliku tibiga.
Ja mis on toeline hitt - Iquitosesse saabus Eesti noormees nimega Riivo, elab Tallinnas Siili peatuse kandis Mustamael. Vaga vinge. Ta olevat siin varem ka olnud, viimati oli siin mingi romaan Gary oe Carolina sobrannaga (seebikas ju), aga hetkel niisama motles siin mingi aja ringi hangida. Ja kusjuures keegi siin kirjutas seebiooperite kohta...no ausalt, mina saan aru kyll, miks neil on sellised seebikad kogu aeg. Nende elu ongi selline tegelikult. Keegi ahvardab kedagi kuskil matsheetega, koik on koigi eraeluga kursis, igasugu veidraid kokkusattumisi tuleb ette...selle Riivo kohta naiteks tulid ykspaev Carlos ja Gary suure ohinaga mulle raakima, et nad teaqvad, et keegi eestlane on linnas ja selle eestlase peaks raudselt koos minuga yle vaatama. Kust nad seda juba teadsid, ei saa mina aru. Ahjaa Riivo, kui sa nyyd metsast tagasi tuled ja seda loed, siis lahme teeme olled, eks :)
Vahepeal oli meil siin valentinipaev, mis on siin toeline pidustuste paev. Linnas oli kogu paeva liiklus suletud kesklinnas, tehti igasugu kaunistusi ja parast rahvas pidutses oo labi. Mul on hostelis vaga suur avar siseou, kus saab grillida, ja poisid otsustasid tulla ja teha seal grillipeo. Tegimegi, oli vaga lahe. Minu nalgivad argentiinlased tulid, vaatasid suu ammuli meie kana ja kartuleid ja kysisid, kas see on koigile moeldud, olid jube pettunud, kui me ytlesime, et ega ikka ei ole kyll. Parast viisime kondid ja natuke jarelejaanud sooki kooki ja tyybid kysisid, kas nad voivad vahemalt toidujaanused ara syya :P Me olime nii lahked ja lubasime kyll. Argentiinlastel on 3 tydrukut kambas, mitte eriti ilusad, aga talutavad. Poisid motlesid, et kuna eesti naisi siia ikka veel saabunud ei ole, siis nad ajaviiteks sebivad natuke neid argentiina tsikke, kutsusid neid endaga ooklubisse, aga tibid teatasid, et neil raha pole, et valja minna. Poisid siis motlesid, et kurat nendega, selliste eest nad ka maksma ei hakka ja nii ei saanudki mingit asja. Parast sebis Carlos endale (suurest masendusest Kersti puudumise parast :P) mingid kohalikud naised, kes olid vist kunagi ta klassioed olnud.
Mingi ohtu kaisime poistega ollekas (Gary, Calrlos ja 1 noor kutt Nick) ja parast teadsid poisid mingit kohta aarelinnas, mis on nagu suur katusega korvpallivaljak, kus toimuvad mingid oodisko laadsed asjad, oli band ja tantsutydrukud ja koik nagu peab, vihtusime seal kohalikega tantsu ja tegin moned videod ka...mida ma loomulikult sellise yhendusega eluilmaski yles ei saa.
Siis on siin linnas veel 1 inglise tyyp kelle nimi on (vist) Brian, koik kutsuvad teda Gringo Brianiks. Ta oli siin juba 3 aastat tagasi, aga ma ei arvanud, et ta nii visa on ja samamoodi aastaid elab, aga inimesed ei lakka iial yllatamast. Gringo Brian. Tema on enda sonul parit Manchesterist ja tema nimi on Brian. Tema tegeleb siin sellega, et veristab aegajalt ise noaga oma katt, et see naeks piisavalt verine ja vigastatud valja, ja siis laheb otsib kesklinnas valgeid turiste. Valgetele turistidele raagib ta, et kohalikud indiaanlased tungisid talle noaga kallale, vigastasid ta katt, varastasid koik ara ja tal oleks kangesti vaja laenata veidi raha, et saaks minna haiglasse oma katt ravima ja Limasse saatkonda, et uut passi vormistada. Valged muidugi usuvad teist omasugust valget, perfektse inglise haaldusega kutti, ja annavadki talle raha. Raha eest laheb Brian Beleni slummi ja hangib sealt kokaiini. Vahepeal on ta nii pilves, et ta eriti ei maleta, kellelt juba on raha kysinud ja saanud ja kellelt mitte ja kysib monelt mitu korda, aga keegi temaga selle eest midagi hullu ei tee. Ja nii elab ta siin juba aastaid. Ta pyydis juba mulle ka linna peal sama juttu raakida, aga kuna juba tean asja, siis on lihtsalt naljakas. See noaga kallale tungimise jutt muidu on esmapilgul usutav, aga kui siin pikemalt olla, siis mitte eriti. Asi on selles, et Iquitos on tegelikult ysna turvaline linn. Siin varastatakse palju, et saada raha narko jaoks (narkomaane on palju), aga siiani ei ole eriti vagivaldseid juhtumeid olnud, on ysna kindel, et keegi ei tungi kellelegi kuskil noaga kallale. Aa ja siin on 2 politseinikku, kes on eriti agarad narkokaubitsejate pyydjad, teevad vaga agaralt oma tood...sest kogu konfiskeeritud kokaiini tarvitavad nad parast ise ara :P Koik teavad seda, aga kedagi eriti ei huvita.
Aga siis nyyd paar paeva tagasi. Nagin Garyt oma motikaga ringi soitmas ja ta tuli ytles, et laheb yhte suvalisse kylla dzunglis kylastama oma vana sopra Ricardot, keda pole ammu nainud, et akki ma tahan ka tulla. No ma ei saanud lasta seda 2 korda oelda ja ytlesin, et muidugi ma tahan, seega laksin kaasa. Nick ja veel 1 kohalik kutt tulid ka. See Ricardo elab mingis suvalises metsakylas, kuhu viib vaga olematu tee labi igasugu veidrate kohtade, Iquitose-Nauta vahelise tee pealt metsa ara keerata ja soita mingi tunnike poololematut dzungliteed. Oli vaga lahe elamus vaadata kohalikke kylasid ja inimesi kohtades, kuhu turistid muidu eluilmaski ei satu. Aga see Ricardo siis. Joudsime kohale ja kui aus olla, siis nagi tema elamine ikka ysna lauda moodi valja. No tegelikult nagu koik kohalikud elamised siin. Aga astusime sisse, Ricardol oli keset siseoue suur laud, kuhu ilmusid hoobilt jaakylmad pudelid valget veini, punast veini, sangriat ja Baileyst. Kohe ilmus kuskilt platsi terve kari naisi (nagu seebikates - Ricardo naine, oed, tadid, ammad, pagan teab koik kes, terve suguvosa, koikide naiste koik lapsed), kukkusid sooke vaaritama jne. See Ricardo oli yks igavesti muhe vend, kes tootab siin mooda Amazonast soitval kruiisilaeval. See on eriti luksuslik kruiisilaev vaga rikastele turistidele, ametlikult 5 tarni vist mingi kategooria jargi. Seega raakis Ricardo vaga head inglishit. Tema nimelt on praegu 2 nadalat oma laevalt puhkusel ja sai koju tulles sealt kaasa votta kastide kaupa veine ja igasugu muud alkot. Lasime siis koigil nendel jookidel seal paraporgus hea maitsta ja jaime kuni jargmise paevani lopuks. Lapsed vahtisid suu ammuli ja Ricardo ja tema naine joudsid valja selleni, et hakkasid mulle raakima, et nende noorimal. 2-aastasel pojal pole veel ristiema ja neile oleks suureks auks, kui mina selleks hakkaksin :D Momisesin midagi ebamaarast selle peale ja tegin muud juttu. Ricardo muidugi paris nii vahva mees pole tegelikult, ta kasutas ysna alatult ara asjaolu, et tema naine inglise keelt ei oska ja raakis mulle agaralt oma naise juuresolekul inglise keeles, kuidas ta laeval kogu aeg teisi naisi sebib. Temal on ka vaike palve. Kui Carlos soovib tutvuda pysisuhte eesmargil vallaliste naistega, siis Ricardo soovib tutvuda mittepysisuhte eesmargil abielus naistega :P Eesti omadega siis :P Ma veidi niimoodi aariveeri ytlesin, et ega see nyyd vaga ilus tegu pole niimoodi, mille peale ta kostis, et tema loomulikult armastab oma naist ylivaga, aga tema ei saa kohe mitte midagi teha, kui temas on lihtsalt nii palju armastust, et jagub igale poole mujale ka. Kah omamoodi loogika ja point muidugi. Yks asi, mida siin opib, on koike aktsepteerima.
Tana siis olen jalle linnas tagasi ja pole midagi erilist teinud vahelduseks. Moskiitod on mind nii pohjalikult ara soonud, et mingid miniseelikud ei tule vist aasta aega enam kone alla, koik katki ja paistes. Tahtsin osta lennupiletit tagasi Limasse, kuna kojulend hakkab lahenema, aga nett ei toota selleks piisavalt hasti, homme lahen lennufirma putkasse ise kohale. Vaatan, kaua viitsin siin selle netiga nikerdada, akki saab mone pildi ka yles.
No nii, Kersti, ootan sinu, kui püsikommija sõnavõttu! Teemat on ;)
ReplyDeleteTeemat on palju! Helen ja mehed. Ja kogu aeg kuskil võpsikus! :), Ootan huviga pärast kaadritaguseid jutte ;)
ReplyDeleteMulle tundub, et Carlos saab väga hästi ka ilma minuta hakkama. Kohver on mul praktiliselt küll pakitud, aga sihtkoht teine. Samas meestevalik äkki väga erinema ei saagi... :D
Ja hakka juba tagasi tulema!
ReplyDeletePaneks kohe tüdrukuteõhtu ka paika? ;)