Veel vihma ja rummi

Ei ole olemas paremat lõhna maailmas kui sooja vihma ja märja troopilise metsa lõhn peale kuuma hommikupoolikut. Siis lõhnavad meie orhideed ja igasugused muud tundmatud taimed eriti intensiivselt ja püüan seda kuidagi endasse imeda ja talletada võimalikult kauaks. Öösel sadas ikka veel kõvasti, seejärel oli meil väga kuum ja päikeseline hommik kuni lõunani ja nüüd siis jälle sajab. Ja siin on see sadu kuidagi pehme ja soe ja leevendav, jõudsin seda juba isegi ootama hakata.
Rentisime täna hommikul rolleri ja sõitsime sellega ringi niipalju kui see siin võimalik on. Võimalik selles mõttes, et kuna siin ei ole muu maailmaga maanteeühendust, siis on siin teid ainult niipalju kui linnas endas on, kõik teed hääbuvad lihtsalt linna ääres külade vahel metsa ära või lõpevad järsult džunglis. Kõige pikem tee, mis läheb linnast välja ja läbi paari kohaliku küla, on 18 km pikk ja siis lõpeb ka see lihtsalt džunglisse ära. Kuna täna oli eriti intensiivne päike, siis õnnestus mul ka selle sõidu käigus kerge päikesepõletus saada )jaa, kõik kaaseestlased külmas Eesti talves, kadestage). Lisaks sõitsime läbi ka Brasiilia poole linnast ja küladest nii palju, kui teid oli. Kõige pikem tee Brasiilias lõpes kuskil lennujaama taga jõe ääres ning selle tee lõpus oli üsna mitu meie mõistes õllekat, kus kohalikud niisama hängisid, vahtisid jalgpalli ja jõid õlut. Jõime siis ka palavaga mõned õlled ja vaatasime, kuidas kohalikud Amazonase ääres grillivad, kuniks päikeselist ilma jagub. Üldiselt meeldib mulle Brasiilia pool linnast oluliselt rohkem. See paistab olema vaesem ja rohkem räämas, kuid inimesed tunduvad rõõmsamad ja vabamad, iga maja ees mürtsub mingi baila, hoolimata sellest, et neid eluasemeid on majaks ikka üsna liig nimetada, rahvas hängib majade ees, joob rummi ja õlut ja vahib varjamatu uudishimuga teisi. Columbia poolel on seda ka, aga siin on see kõik kuidagi natukene korralikum ja reserveeritum.
Üldiselt tegeleb siinne rahvas, nii kolumbialased kui brasiillased sellega, et hängivad päev otsa niisama oma majas või selle ees, suhtlevad naabritega ja grillivad, ning õhtul panevad ennast ilusasti riidesse ning hängivad mitte enam oma maja ees vaid kesklinna paaril tänaval.Kuna linn on siiski väike, on liikumistrajektoor üsna piiratud, seega sõidavad nad rolleritega või jalutavad niisama lihtsalt paaril tänaval edasi-tagasi, ennast näidates ja teisi vaadates. Hoolimata sellest, et pidevalt sajab vihma, tänavad on mudased ja majade ümbrusest ma üldse ei räägi, paneb üks õige indiaanitütarlaps ikka õhtul selga miniseeliku ja 10 cm kõrgused kontsad ning patseerib õnnelikult linna kahel peatänaval, kus siis rolleritel sõitvad kohalikud poisid, kes on enne soengut poole pudeli juuksegeeliga täiendanud, mitmeid kordi neist mööda kimavad ja igasuguseid komplimente hõikavad.
Eile õhtul jõime siis brasiilia rummi, mis on oluliselt parem kui kolumbia oma. Ilmselt jätkame seda traditsiooni ka järgnevatel õhtutel. Lisaks ostsime täna turult mingeid tundmatuid puuvilju, mida me ei ole siiani suutnud tuvastada, maitselt sarnanevad veidi melonile.
Homme hommikul läheme hankima laevapileteid Iquitosesse ja kui need õnnestub saada, siis ülehomme sõidame siit edasi. Ahjaa, väike parandus ka, maad on sinna siiski vähem kui 900 km, nii umbes 500 hoopis. Proovin kamõned pildid üles laadida. Kui te neid näete, siis järelikult õnnestus.