Kuna sõiduni on jäänud veel vaid vaevu kaks päeva, siis püüdsin tasapisi pakkimisega algust teha. Pakkimisprotsess kulgeb siis selliselt, et esialgu panen ma enda meelest igati mõistlikult seljakoti kokku, võttes kaasa vaid tõesti kõige hädavajalikumad asjad, ning seejärel avastan, et kõigest hoolimata on kott ikkagi liiga täis ja/või liiga raske ning siis tuleb mitu elimineerimisraundi, mille käigus selgub, et eriti midagi elimineerida ei õnnestugi.
Lähemalt siis plaanist endast. Esmaspäeval sõidame Helsingisse ja alates teisipäeva varahommikust lendame läbi marsruudi Helsingi-Frankfurth-Bogota. Bogotas oleme mõned päevad paigal ning siis lendame Amazonase äärde, lendame seepärast, et maismaateid sinna ju ei lähe ja lennutransport ongi ainus võimalus. Ideaalis näeks tripp välja nii, et veedaks mõne aja Amazonasel ja lisajõgedel kulgedes, džunglis käies, lõpuks organiseeriks end mingite paatidega mööda jõge Peruusse (jällegi, teid ei eksisteeri), ja sealt siis läbi Equadori aprilli alguseks Bogotasse tagasi. Alguses tahtsin panustada rohkem Peruule, aga vahemaad on väga suured, liiklemise hinnad üsna kallid ja ka aeg on piiratud, nii et põhirõhk saab vast siiski olema Columbial. Kindlasti tahan käia ka Vaikse ookeani rannikul, just Columbia osas, kuna seal on see piirkond kõige natraalsem ja turistidest veel puutumata (sellevõrra vist ohtlikum ka muidugi). Aga kindlasti kujunevad plaanid reisi käigus ikka omasoodu, ettearvamatult, ja selles ju tegelikult ongi asja võlu.
Pea kõik inimesed, kes me plaanist teavad, on minult küsinud, et kas ma siis üldse ei karda. Vastus siis: jah, muidugi kardan, aga sellisel...tervislikul määral. Pealegi, jänesed ei pidavat shapust jooma, seega...kallid sõbrad, kui elusalt tagasi tulen, siis olgu shmapused olla :) Üldiselt on selle turvalisuse kohta öeldud nii, et 99,9% kolumbialastest ei kasvata kokaiini, ei osale gerillavõitluses ega tegele inimröövidega. Paraku õnnestub sellel 0,1 protsendil, kes kõige sellega tegeleb, oma riigi mainet üsna püsivalt põhjas hoida. Just mõned päevad tagasi oli meiegi meedias uudis, et sealsest džunglist leiti isetehtud narkoallveelaev, mis pidi transportima kokaiini Mehhikosse. Samas, ilmselt on sellised ettevõtmised ikkagi piisavalt hästi varjatud ja igasugused "rühmitused" tegutsevad sellistes kõrvalistes paikades, kuhu minul tavalise turistina nagunii sattuda ei õnnestu (seda allveelaeva muidu isegi kiikaks hea meelega). Põhiprobleem, millega enamus matkajaid kokku puutub, on ikkagi tavalised röövimised, taskuvargused ja muidugi hullumeelsed kõikvõimalike sõidukite juhid.
Lisaks kokaiinile meenuvad Columbiast rääkides veel Juan Pablo Montoya, Shakira, ohjeldamatult seebioopereid ja muidugi maagiline realism ning Gabriel Garcia Marquez. Ikka ja jälle tuleb mul Columbiale mõeldes esimese asjana meelde see, kuidas kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seistes meenutas, kuidas isa viis ta esimest korda elus mustlaste juurde jääd vaatama. Müütilise Macondo õige asukoht kusjuures on teada, aga ma natuke kahtlen, kas sinna on mõtet minna, kuna selle kohta on öeldud, et ta ei erine eriti millegi poolest muudest Columbia džungipiirkondadest. "Macondo is not so much a place but rather a state of mind" on selle kohta öeldud. Seda state of mind´i ma loodangi Columbias kogeda.
No comments:
Post a Comment