Destination Planet Earth

Olen siit Amazonase äärest vihmametsast üles leidnud selle ühe koha maailmas, mis on täpselt minu jaoks määratud. Ausõna, ühel päeval jätan ma töötegemise kus seda ja teist, hakkan siin kasse pidama ega tõsta enam jalgagi külma Eestisse. Siin ei ole elamiseks just palju vaja.
Netti siin tegelikult eriti ei ole ja hea ongi. Teen praegu blogi kirjutamiseks erandi ja loodan, et pärast õnnestub see tekst ehk kuidagi üles ka laadida, aga üldiselt on kuidagi veider tulla keset metsikut loodust ja siis istuda tundide kaupa netis toimetades. Võiksin siin hoopis kuude kaupa kuulata-vaadata vihma ja metsa hääli.
Asume 3 riigi, Columbia, Peruu ja Brasiilia piiril, Amazonase jõe ääres väikeses Columbia linnas nimega Leticia. Siin kõrval on kohe Brasiilia samaväärne linn ja mõned Brasiilia külad, kus täna terve päeva ringi kolasime, kuna vahel ei tundu olevat mingit piiripunkti, passikontrolli ega muid taolisi asjatoimetusi. Tegu on meie mõistes umbes Rapla suuruse linnaga, elanikke olevat siin 37 000. Amazonase ääres on see sadade kilomeetrte raaduses siiski suurim linn, ca 900 km ülesvoolu on Peruus Iquitos ja allavoolu ca 6 päeva tee kaugusel Brasiilias Manause nimeline linn 2 miljoni elanikuga. Vahepeal on vaid mets, jõgi ja väikesed külad jõe ääres.
Vihmametsas peab minu loogika kohaselt sadama vihma ja seda tuleb siin tõesti ohjeldamatult, praeguseks juba üle 24 tunni lakkamatult ja järjest, alates eile lõunast, ning lõppu ei paista veel kuskil. Vahepeal on olnud tugevat äikest tõelise troopilise paduvihmaga, siis vaheldub see jälle tavalise ühtlase sajuga, aga see on soe ja lõhnav vihm, mitte võrreldav selle vihmaga, mida meil Eestis sügiseti sajab. Meie hostel asub üksjagu linnast väljas metsa servas, meil kasvavad siin metsikud orhideed, omanik peab 2 koera, 2 kassi ja mitut pesakonda parte, kes siin igal pool ringi paterdavad. Meil on terass,mille ees on väike järv ja kus mulle meeldib tundide kaupa mitte midagi tehes istuda. Lobisesin pisut omanikuga ka, ta on pärit kuskilt Bogota lähedalt põhjast ja ütles, et esialgu, kui ta siia kolis, istus ta sealsamas terrassil kuu aega järjest ja lihtsalt vaatas ja kuulas loodust. Nüüd teen mina sedasama.
Inimesed tunduvad siin hästi lihtsad ja sõbralikud, enamus on mingitest kohalikest indiaanihõimudest. Eile, kui lennuk maandus, oli lennujaamas üsna üksjagu kohalikke tädikesi ja lapsi-noori niisama uudistamas, et kes siis lennukilt kõik tuli, umbes nagu meil maakohtades, kus külast sõidab läbi päevas üks buss ja memmekesed kogunevad selleks ajaks poe ette uudistama, kes siis ikkagi bussilt tuleb ja miks. Kusjuures, see on nakkav, täna hakkasime juba ise ka omavahel arutama enne lennuki aega, et huvitav, kui palju rahvast täna linna tuleb, kas palju turiste ka, millised nad on, äkki peaks minema natuke uudistama jne. Siia ei tule mitte ühtegi maismaateed, ainus viis Leticiasse saada on kas paatidega mööda Amazonast või lennukiga Bogotast, päevas tuleb siia 1 lennuk. Lennujaam on siin pigem mõne maapostkontori mõõtu, aga siiski oldi meil siin vastas narkokoeradega, kes siis kõik üle nuusutasid. 70ndatel olevat siin olnud üsna korralik narkokuritegevuse pesa, kuni saadeti sisse nii suur hulk sõjaväge asja kontrolli al hoidma, et praegu siin seda probleemi enam ei olevat. Küllap siin praegugi mööda jõge igasugust illegaalset kaupa liigub, aga mitte sel määral või nii avalikult, et see kedagi häiriks.
Bogotast tulles ostsime omale siia kaasa kohalikku Columbia rummi ja täna siit Brasiilia oma ka. Õhtuti ei ole siin just väga palju teha, nii et libistame rummi ja kuulame vihma. Peale meie on siin veel 1 tüdruk Rootsist ja täna tuli lennukilt veel 3 "valget" turisti, pole nendega veel juttu teinud, aga häälduse põhjal ma pakun, et ilmselt USAst. Rohkem "valgeid"  ei tundu siin linnas olevat. Eile jalutasime läbi Columbia poole ja täna tegime pika ringi Brasiilia poolel,lisaks linnale sattusime ka kohalikesse küladesse. Brasiilia pool on isegi huvitavam, tundub vaesem ja rääbakam, aga rahvas on kuidagi rõõmus, majad seisavad vaevu koos, aga igast uksest kostab salsa või mingi muu taoline baila. Rahvas ei tee põhimõtteliselt mitte midagi, hängivad niisama oma majade ees, tegelevad natukene eluks vajaliku köögivilja kasvatamisega ja ongi vist kõik. Väga vaene ja räbal näeb kõik välja, aga rahvas näib häppi ja see on ju kõige olulisem. Arhitektuuriliselt on valdav stiil arhitektuuri puudumine, ehk siis rahvas elab vaiade otsas puust lobudikes, mis on suvalistest lauajuppidest kokku klopsitud. Millalgi hiljem lisan pilte ka, aga praegune netiühendus mul seda ei võimalda, ma ei hakka parem mitte üritamagi. Ilm on soe, aga mitte tapvalt palav, ja kogu aeg sajab vihma, kuigi omaniku sõnul ikka päriskogu aeg ei saja ka, enanasti ainult öösiti. Praergu kuni aprillini on siin natukene vihmasem periood kui muidu. Mind köidab kõige rohkem lisaks looduse häältele see vihma ühtlane vaikne sahin, sekka siis tõeline valang, ning metsa lõhn. Täna käisime Brasiilia poolel mingis restoranis, kus proovisime kohalikku tüüpilist rooga piraajakala, see on siin hästi levinud, kuna jõgi ju piraajasid täis. Kala ise oli täiesti tavaline, valge kala maitsega, aga väga hästi oli tehtud.
No nii palju on kõiki muljeid läbiosegi, et ei jõua kuidagi kirja panna. Paneks parema meelega pilte üles, aga seda siin ei saa, ilmselt alles Iquitoses. Oleme siin kuni teisipäevani, kuna siis läheb kiirpaat Iquitosesse. Homme läheb tegelikult ka, aga tahan siin kauem olla kui ainult homseni, nii et läheme teisipäevase paadiga ja esmaspäeval tuleb natuke asju ajada, kuna tegu on juba Peruuga. Lennujaamas immigratsiooniputkas tuleb käia passi vastavaid templeid saamas, piletid organiseerida jne. Homme püüame kuskilt rolleri organiseerida ja sellega sõita niipalju läbi, kui siin teid leidub. Keegi targem siin teadis juhatada mingit kohta linnas, kus pidi saama rollerit rentida. Ahjaa, pileteid Iquitosesse pidi saama mingis suvalises majas asuvas poes tagaruumides leti alt ;D Hosteli omanik lubas meid homme sinna viia ja aidata seda korraldada. Kuskilt mujalt muidugi saab kindlasti ka, aga no vahet ei ole. OK, nüüd lähme linna sööma ja rummi jooma. Üldiselt on siin näha nii kohalike kui meie endi pealt, et tee ükskõik mida, ei ole asja või tegevust, mille puhul ei oleks kasu väikesest rummist.