Bliss :)

Inimene harjub kõigega. Labuan Bajo tundub juba täiesti tavaline normaalne kaluriküla - eriti, kui seda mitte liiga sageli külastada ja keskenduda hoopis sellele, mis on selle küla ümber. Ja ümber on palju imekaunist loodust. Aga linn ise ka pole nii hull midagi, ilmselt olime esimesel päeval siia jõudes lihtsalt shokis tohutust kontrastist Bali ja ülejäänud Indoneesia vahel.
Gabriel täna sukeldub ja mina tegin omale absoluutse puhkusepäeva, mille vältel ma loen, magan, võtan päikest ja vedelen tundide kaupa meie hotelli imekaunis basseinis, mille vesi on soe nagu vannis (meil on praegu veidi korralikum majutus ju, et vältida linnas elamist). Tegelikult on siin ka meres enamus kohtades vee temperatuur umbes 30 kraadi, eilsel sukeldumistripil mehed mõõtsid.
Eile käisime terve päeva kestval tripil Komodo saarel koos kahe sukeldumisega. Komodo asub kaugemal kui Rinca, millel esialgu käisime varaane vaatamas, ta on metsikuma loodusega ja suurem, lisaks on selle ümber lugematu hulk imekauneid väikeseid saari absoluutselt läbipaistva türkiissinise vee, ilusate liivaste inimtühjade randadega ... ja loomulikult komodo varaanidega. Giidide jutust selgus, et Komodol praegu ei olevat see varaanide inimeste ründamise teema nii aktuaalne, kuna saar on suurem ja süüa on rohkem, seega hetkel siiski tehakse Komodol ka turistidele matku, kuigi rangelt koos giididega ja valve all. Giididel muide on kõigil sellised suured jämedad, otsast kaheharulised kaikad alati kaasas, sellega lüüakse varaanile keset pealage, kui peaks vajadus tekkima - pealagi olevat neil nõrk koht. Umbes kuu aega tagasi olevat varaanid saarel söönud ära ühe kohaliku 8-aastase poisi, aga see poiss läks ise üksi metsa kolama ja seega ei saa varaanidele väikest kiusatuse tekkimist pahaks panna. Eile sattus meile matkale kaasa väga asjalik ja korralikku inglise keelt rääkiv giid, saime väga palju huvitavat infot komodo varaanide elu ja elukeskkonna ning toitumise kohta.Loomulikult nägime ka ise neid varaane ja Komodol on nad oluliselt suuremad, kuna toitu on rohkem käes. Mõõtma muidugi keegi ei tikkunud, aga giidi sõnul on suuremate kogupikkus ca 3 meetrit ja kaal umbes 100 kilo. Komodo saarel asub ka 1 küla, külameestest need, kes suudavad mingil määral inglise keelt õppida, enamasti töötavadki giidide ja saarevahtidena, ülejäänud on siis kalurid või käsitöölised - nikerdavad puust varaane turistidele müügiks. Komodo on veel suhteliselt suur saar, aga siin asub hulgaliselt ka selliseid, millel ei ole eriti mingit loodust, saar on tühi ja sellele teeb umbes tunni ajaga ringi peale, ning ka mitmel sellisel saarel on näiteks 1 küla. Püüdsin kujutleda, mis elu need inimesed elavad, kellest paljud ei käi kunagi oma väikesaarelt kuskil mujal või vajadusel ainult Labuan Bajos. Ega ei suuda seda päriselt hoomata. Meie saarevaht Rincal, noor vahva poiss, rääkis ka, et ta on Rincal asuvast külast pärit ja terve elu seal ealnud ja kuskil mujal pole käinud.
Peale varaanide vaatamise käisime ühel eriti maalilise rannaga väikesaarel, mille rand on roosat värvi, seda siis sellepärast, et randa uhutakse koralli- ja merekarbitükke ning need on sealkandis roosad. Ega ma enne eriti ei uskunud, et see rand päriselt roosa on, aga ta ongi, väga nunnu :D Saime seal absoluutselt läbipaistvas vees vedeleda, pildistada ja ohjeldamatult ahhetada.KUna turiste on siinkandis siiski üsna vähe, siis oli see rand ka täiesti inimtühi, kui mõned kohalikud pärlimüüjad poisid välja arvata. Mehed käisid veel 2 sukeldumiskohas ja mina siis snorgeldasin, nägime jälle manta raisid. Mantad tulevad päris veepinnale mängima, nii et nägime neid ka otse paadist, kui nad veepinnal möllasid ja mulistasid.
Sööme me nüüd linnas ühes kohalikus väikeses söögikohas, kus on vahva tädi ja ainult 2 lauda. Söögid on üliodavad ja normaalsed, kuigi valikus on tegelikult ainult praetud riis ja praetud nuudlid. Tädi juba tunneb meid ja tegi eile õhtul väikese boonuse - nimelt lisas ta Gabrieli tellitud roale omalt poolt soolatud kalapea. Ei, mitte kala, vaid kalapea. Olime suht nõutud selles osas, kuidas seda sööma peab, Gab ikka püüdis natuke äärest nakitseda, aga söömata ta jäigi. Igatahes, tunnustus tädile :P
Lisaks ostsime omale eile ka lennupiletid 4.aprilliks. Kuna Labuan Bajo on nii väike koht, et siit eriti kuskile mujale tegelikult lennata ei saagi, peame edasi liikuma läbi Bali. Seega lendame 4.aprillil Balile tagasi ja sealt 5ndal edasi Sulawesi saarele. Jätsime omale ühe vahepealse õhtu Balil, et osta kaasa vajalikke asju ja väheke nautida õhkkonda...neil on seal jälle 6ndal tulemas järgmised suured usupühad :D
Lendamisest rääkides on siin sellega veel oma teema, mis eriti julgust ei sisenda. Nimelt on peaaegu kõik Indoneesia lennufirmad, kaasa arvatud see, millega neljandal peaksime lendama hakkama, Euroopa õhuruumi lendamast keelatud, kuna nad ei läbi regulaarselt ühtegi turvakontrolli ega vasta turvalisusnõuetele. Lendamine on siis ka põhimõttel, et "loodetavasti läheb kõik õnneks ja lennuk ei kuku alla...kui kukub, küllap siis jumal aitab teises ilmas". See, et neil mujal maailmas lendamine keelatud on, ei takista neil aga lendamast oma riigi siseselt nende keelatud lennukitega. Küsimus tegelikult ei ole niivõrd isegi lennukites vaid pilootides - siin on olnud väga tõsiseid lennukatastroofe selle tõttu, et piloodid ei oska inglise keelt, otsustavad kokpitis hakata üksteisele tõestama, kes on kõige machom mees, või lendavad narkouimas. Paar aastat tagasi mõisteti siin 2 pilooti süüdi lennukatastroofi põhjustamises, kuna hakkasid kokpitis vaidlema stiilis "sul on kiirus liiga suur, nii ei saa maanduda" vs "mine perse, ise tean, kuidas lendan". Ja mõni aasta tagasi oli ka juhus, kus avastati, et 2 pilooti olid oma lennu ajal kokpitis nii tugevas narkouimas, et ei saanud mitte mõhkugi millestki aru. See anna just erilist kindlustunnet. Siia lendasime ka ühe kohaliku firmaga, oli üsna viisakas ja normaalne tegelikult, aga tagasi läheb juba mingi täiesti veider kohalik, ainult selle regiooni sisene lennufirma. Aga no mis sa teed, ringi liikuda on kuidagi vaja ja vahemaad on pikad. Lohutan end sellega, et enamus neist ju siiski ei kuku alla...