Eilse õhtu ja üldse meie viibimise Labuan Bajos lõpetasime eile Atlantise baaris. Kohe varsti liigume lennujaama, et lennata tagasi Balile ja homme edasi Sulawesile. Meil ei ole piisavalt aega, et tervet Florese saart avastada, Labuan Bajo aga suurt midagi rohkemat ei paku.
Atlantis on selline rannabaar, nö kõik ühes. Rand on seal muidugi puhas jama, prahti täis ja jämeda liivaga ja keegi seal kunagi ujumas ka ei käi, kohalikud ainult hängivad vahel, aga selle eest on Atlantise siseõue tekitatud selline liivane ala, kus saab kott-toolidel vedeleda ja dringitada, samuti on seal kõrval ka bassein. Eile õhtul oli Atlantises nn basseinikino, tegelikult on see kino neil igal kolmapäeval. Basseini ette bamusepostide vahele tõmmatakse valge present, millelt siis saab basseinis, basseini ääres või kott-toolidel lebotades ja oma drinke libistades vaadata näidatavat filmi. Täitsa kihvt asi tegelikult, ainult et aprill olevat neil actionfilmide kuu ja selle kolmapäeva film oli The Avengers, mis oli absoluutne saastfilmide tippsaavutus. Teemaks siis viikingimütoloogiast tuttav ja mitte eriti meeldiva loomuga jumal Loki, kes ähvardas maailma valitseda, ja 4 superkangelast, kes seda maailma päästsid. Igal aastal antakse vist seda Kuldse Vaarika filmiauhinda aasta kõige halvemale filmile, huvitav kas see Avengers ka mõne saanud on? KUi mitte, siis ma hea meelega esitaks tema kandidatuuri sajandi kõige kehvema filmi auhinnale, nii absurdselt halb oli see. Täiesti müstika, kuidas inimmõistus suudab töötada...ma ei suuda mitte kuidagi aru saada, mis seal peas selleks küll toimuma peab, et inimene võtab kätte ja teeb nii katastroofiliselt halva filmi. Aga kui see kõrvale jätta, oli õhtu igati muhe, filmi kõrvale pakuti tasuta popcorni ja omanike poolt meile veel ka tasuta Sangriat ja rahvas meil ka seal juba kõik tuttav. Aga päriselt, see Sangria oli igati asja eest, ilma alkohoolsete drinkideta seda filmi üle ei ela küll. Õhtu tipphetk aga saabus siis, kui ettekandjad hakkasid kohendama neid kott-toole, millel rahvas seal istub, ja leidsid ühe tooli alt mao. Madu pani plehku järgmise tooli alla ja järgnes üsna põnev action, mille käigus saabus kohale igati macho turvamees kaikaga ja järgnes mao tagaajamise aktsioon. Ettekandjaplikad kiljusid ennastunustavalt ja omanik seletas meile, et tegu on meremadudega, kes vahel tulevad ööseks kaldale, valguse peale. Nad on loomulikult ka mürgised, aga kuna neil on väga väike pea ja eriti väike suu, siis ei suuda nad puhtfüüsiliselt inimest hammustada, kuna nende suu ei lähe piisavalt laiali, et kuskilt haarata. Olevat ainult 2 kohta inimese kehal, kust meremadu suudab hammustada, need on sõrmede vahed ja kõrvalestad, ja selleks peaks ikka suht akrobaatilisi võtteid mao läheduses harrastama, et see õnnestuks. Madu sai kahjuks lõpuks surma ja Gabriel ei julge nüüd enam õhtul peale pimedat basseini ääres käia :D Madu ise nägi välja selline tavalise rästiku suurune. Muidugi kui see madu minu tooli all oleks pesitsenud, ma võibolla nii optimistlik poleks.
Meie hotelli sukeldumisklubi omanik on 1 muhe mees Slovakkiast, kes on juba 13 aastat Indoneesias elanud, hilisõhtul lobisesime veel temaga ja ta valgustas meid paljude kohalike asjade osas. Märksõnad on siis korruptsioon, kütusemaffia, igasugu sotsiaalsüsteemide puudumine jne. Üsna lahedaid juhtumisi kohalikust elust kuulsime, aga ei viitsi praegu ümber jutustama hakata, küll pärast kodus saan muljetada. LIsaks sain siin täna tuttavaks ühe vanema saksa mehega, kes ka siin elab, vaheldumisi Balil ja Labuan Bajos, ja hetkel ostab siin maad kokku, kuna maa hinnad pidevalt tõusevad. Nimelt olevat praegu Labuan Bajos tõsine eurooplastevaheline rebimine mereäärsete maatükkide pärast, viimase aastaga olevat hinnad tõusnud 10 korda, kuna on aru saadud, et see koht meelitab ligi valgeid ärimehi, kes suudavad maksta. Aasta tagasi olevat maksnud ruutmeeter rannaäärset maad 5 USD, praegu maksvat 50 USD. Kõik ostavad praegu kokku mida saavad, kuna ei ole teada, mis see maa veel aasta pärast maksab. Seda siis ikka lootuses hakata tegelema mingi äriga, mis toob kohale turiste või pakub neile vajalikke teenuseid. See saksa mees ostis omale siin ühe 2 hektari suuruse väikesaare ka 20 000 USD eest, neid võib siin igaüks osta, kellel raha on, näiteks üks saar, mis siin meie rõdult paistab, kuuluvat mingile vene tütarlapsele. Mingit majanduskrahhi see siiski endaga kaasa ei too nagu meil Euroopas, kuna pangad mingeid laene maa ostuks ei anna ja osta saavad ainult need, kellel kogu vajalik summa on kohe sularahas välja käia. 3 aastat tagasi näiteks ei olevat siin veel olnud mitte ühtegi ATMi (hetkel on 2) ega üldse eriti midagi muud peale räpase kaluriküla, nüüd tänu eurooplaste agarale huvile on paari aastaga siia tekkinud päris mitmed hotellid, sukeldumisklubid, restod nagu see Atlantis jne.
Aga nüüd edasi ootavad juba jälle uued kohad. Paar pilti ka veel lõpetuseks.
See on see Atlantise öökino. Madu varjus nendest toolidest ühe all.
Itimees puhkusel :D Kui ma peaks kunagi uut meest vajama, siis on eeltingimuseks see, et ta ei tea, millisest nupust arvuti tööle käib. Kui mõne sellise leiate, saatke mu juurde.
Atlantis on selline rannabaar, nö kõik ühes. Rand on seal muidugi puhas jama, prahti täis ja jämeda liivaga ja keegi seal kunagi ujumas ka ei käi, kohalikud ainult hängivad vahel, aga selle eest on Atlantise siseõue tekitatud selline liivane ala, kus saab kott-toolidel vedeleda ja dringitada, samuti on seal kõrval ka bassein. Eile õhtul oli Atlantises nn basseinikino, tegelikult on see kino neil igal kolmapäeval. Basseini ette bamusepostide vahele tõmmatakse valge present, millelt siis saab basseinis, basseini ääres või kott-toolidel lebotades ja oma drinke libistades vaadata näidatavat filmi. Täitsa kihvt asi tegelikult, ainult et aprill olevat neil actionfilmide kuu ja selle kolmapäeva film oli The Avengers, mis oli absoluutne saastfilmide tippsaavutus. Teemaks siis viikingimütoloogiast tuttav ja mitte eriti meeldiva loomuga jumal Loki, kes ähvardas maailma valitseda, ja 4 superkangelast, kes seda maailma päästsid. Igal aastal antakse vist seda Kuldse Vaarika filmiauhinda aasta kõige halvemale filmile, huvitav kas see Avengers ka mõne saanud on? KUi mitte, siis ma hea meelega esitaks tema kandidatuuri sajandi kõige kehvema filmi auhinnale, nii absurdselt halb oli see. Täiesti müstika, kuidas inimmõistus suudab töötada...ma ei suuda mitte kuidagi aru saada, mis seal peas selleks küll toimuma peab, et inimene võtab kätte ja teeb nii katastroofiliselt halva filmi. Aga kui see kõrvale jätta, oli õhtu igati muhe, filmi kõrvale pakuti tasuta popcorni ja omanike poolt meile veel ka tasuta Sangriat ja rahvas meil ka seal juba kõik tuttav. Aga päriselt, see Sangria oli igati asja eest, ilma alkohoolsete drinkideta seda filmi üle ei ela küll. Õhtu tipphetk aga saabus siis, kui ettekandjad hakkasid kohendama neid kott-toole, millel rahvas seal istub, ja leidsid ühe tooli alt mao. Madu pani plehku järgmise tooli alla ja järgnes üsna põnev action, mille käigus saabus kohale igati macho turvamees kaikaga ja järgnes mao tagaajamise aktsioon. Ettekandjaplikad kiljusid ennastunustavalt ja omanik seletas meile, et tegu on meremadudega, kes vahel tulevad ööseks kaldale, valguse peale. Nad on loomulikult ka mürgised, aga kuna neil on väga väike pea ja eriti väike suu, siis ei suuda nad puhtfüüsiliselt inimest hammustada, kuna nende suu ei lähe piisavalt laiali, et kuskilt haarata. Olevat ainult 2 kohta inimese kehal, kust meremadu suudab hammustada, need on sõrmede vahed ja kõrvalestad, ja selleks peaks ikka suht akrobaatilisi võtteid mao läheduses harrastama, et see õnnestuks. Madu sai kahjuks lõpuks surma ja Gabriel ei julge nüüd enam õhtul peale pimedat basseini ääres käia :D Madu ise nägi välja selline tavalise rästiku suurune. Muidugi kui see madu minu tooli all oleks pesitsenud, ma võibolla nii optimistlik poleks.
Meie hotelli sukeldumisklubi omanik on 1 muhe mees Slovakkiast, kes on juba 13 aastat Indoneesias elanud, hilisõhtul lobisesime veel temaga ja ta valgustas meid paljude kohalike asjade osas. Märksõnad on siis korruptsioon, kütusemaffia, igasugu sotsiaalsüsteemide puudumine jne. Üsna lahedaid juhtumisi kohalikust elust kuulsime, aga ei viitsi praegu ümber jutustama hakata, küll pärast kodus saan muljetada. LIsaks sain siin täna tuttavaks ühe vanema saksa mehega, kes ka siin elab, vaheldumisi Balil ja Labuan Bajos, ja hetkel ostab siin maad kokku, kuna maa hinnad pidevalt tõusevad. Nimelt olevat praegu Labuan Bajos tõsine eurooplastevaheline rebimine mereäärsete maatükkide pärast, viimase aastaga olevat hinnad tõusnud 10 korda, kuna on aru saadud, et see koht meelitab ligi valgeid ärimehi, kes suudavad maksta. Aasta tagasi olevat maksnud ruutmeeter rannaäärset maad 5 USD, praegu maksvat 50 USD. Kõik ostavad praegu kokku mida saavad, kuna ei ole teada, mis see maa veel aasta pärast maksab. Seda siis ikka lootuses hakata tegelema mingi äriga, mis toob kohale turiste või pakub neile vajalikke teenuseid. See saksa mees ostis omale siin ühe 2 hektari suuruse väikesaare ka 20 000 USD eest, neid võib siin igaüks osta, kellel raha on, näiteks üks saar, mis siin meie rõdult paistab, kuuluvat mingile vene tütarlapsele. Mingit majanduskrahhi see siiski endaga kaasa ei too nagu meil Euroopas, kuna pangad mingeid laene maa ostuks ei anna ja osta saavad ainult need, kellel kogu vajalik summa on kohe sularahas välja käia. 3 aastat tagasi näiteks ei olevat siin veel olnud mitte ühtegi ATMi (hetkel on 2) ega üldse eriti midagi muud peale räpase kaluriküla, nüüd tänu eurooplaste agarale huvile on paari aastaga siia tekkinud päris mitmed hotellid, sukeldumisklubid, restod nagu see Atlantis jne.
Aga nüüd edasi ootavad juba jälle uued kohad. Paar pilti ka veel lõpetuseks.
Komodo saare staartegelane, komodo varaan. Hetkel siin longib ta parasjagu päikese käest saarevahi putka alla varju magama.
OK, nüüd sööma ja lennukile.
Meed, kellele arvutikäivitusnupp vajab ette näitamist, on täiesti olemas. Kontrollitud. Hetkel ühtegi vallalist neist kahjuks ei tea aga oled kindel, et selline tegelane sind üldse huvitabki?
ReplyDelete