Friday, January 3, 2020

India!!!

Back to my first love. Eelmisest korrast on juba kõvasti üle kümne aasta möödas ja juba pikemat aega on mul olnud tunne, et on vaja minna. Ja kui on vaja minna, siis on vaja minna. Pälvin sellega ilmselt Aasta Hullu auhinna, aga seekord lähen täiesti üksi. See annab teistsuguse vabaduse, vaimses mõttes, vabaduse kulgeda omas tempos, kuulata lugusid, mida inimestel on rääkida, sulanduda kohalikku kultuuri.
India tähendab mustust, prügi, lehmi, rikshajuhte, kelle lemmiklause on, et minu valitud hotell põles just hiljuti maha ja ta võib mind hoopis paremasse paika viia, ülerahvastatust, kerjuseid, aga samas erakordset vabadust, elurõõmu, iidseid kultuure, vürtse, värve, suurepärast toitu...selle kõige juures ununeb ebameeldiv üsna pea. Ning  mu kallid sõbrad, kes te mu pärast muretsete ning informeerite mind kõigi nende seksinäljas vaevlevate India meeste osas - jah, ma tean. Tean. Kirjutan sellest teemast millalgi hiljem pikemalt, aga hetkel lihtsalt rahu. Saan endaga hakkama, ostan kohale jõudes kaitsevahendid (ei, mitte kondoome vaid noa ja närvigaasi 😀) ja hoian silmad lahti kahtlaste olukordade osas. Jänesed ei joo shampust.
Lendan õhtul Tallinn-Varssav-New Delhi. New Delhist peagi edasi lõunasse. Homme hommikul olen kohal ja homme siis vast ka esimesed muljed. Igaks juhuks lisan siia ka kaardi - peale Delhit plaanin liikuda mööda Araabia mere rannikut Lõuna-Goast alla lõunasse, läbi Kerala, kuni selle alumise lõunatipuni välja. Indiast ja selle eripäradest kirjutan edaspidi põhjalikumalt, aga praegu sean end stardivalmis. Kirjutamiseni Indiast!

No comments:

Post a Comment