Hei! Oleme nüüd veetnud ligi 2 pikka päeva Vaikse ookeani kaldal Monterricos ja püüan kuidagi esimesi muljeid kirja panna, kuigi nii raske on midagi sellist üldse kirjeldada. Lained on nii suured ja võimsad, et müha kostab igalt poolt tuppa ära, öösel magame ookeanilainete mürina saatel. Vulkaanide tuhast musta liivaga täiesti inimtühjad metsikud rannad on lihtsalt lõputud, kümnete kilomeetrite kaupa. Kohalik rahvas ei ole enam mitte erinevad maia hõimud vaid kerge afro sugemetega latino tüübid. Kuuma on iga päev 32 kraadi (lõpuks ometi saan sooja!) ja veetemperatuur on 30 kraadi. Rumm on odav, toit on maitsev, metsik loodus lokkab igal pool, puuviljad kukuvad pähe ja oleme juba poolte siin elavate/peatuvate inimestega sõbrad-tuttavad. Monterrico küla ise on selline natuke unine, chill, madalad puidust majad, küla taga algavad mangroovisood, rannas käivad kohalikud külapoisid võrke panemas ja muud rahvast seal naljalt ei kohtagi. Eile jalutasime küla läbi, vaatasime õhtul rannas hingematvalt kaunist päikeseloojangut ja natusime sooja ilma. Päikeseloojangu ajaks kogunevad kõik, nii kohalikud kui mõned külas olevad turistid randa päikest ja värve ja võimsaid laineid vaatama. Postitan pärast mõne pildi ka.
Tänane päev oli aga täis aktsiooni. Hommikul otsustasime Kristaga minna mööda randa jalutama ja jalutasime lõpuks kokku üle 3 tunni. Kokku kohtasime rannas ainult kahte meiega samas hotellis peatuvat noormeest ja kahte kala püüdvat kohalikku poissi. Ranna ääres on aegajalt mõni hotell, aga muidu on kõik metsik ja loodus võtab võimust. Lained on nii tugevad, et kui jalutasime ainult vee piiril, saime ikka aegajalt mõne ootamatu hiidlainega üle kastetud. Mujal kui veepiiril jalutamine ei ole aga võimalik, kuna liiv on lihtsalt nii kuum, et põletab jalgu. Eile me seda veel ei teadnud ja tormasime kohe suurest vaimustusest paljajalu rannale - see oli suur viga, sest enne kui jõudsime sussid uuesti jalga saada, oli tulikuum must liiv jõudnud juba jalatallad ära kõrvetada. Natuke annab täna ka veel tunda. Susside või plätudega käimime väga palju ei aita, sest see kuum liiv läheb kohe sussi sisse ka. Nii et ainult vees või märjal liival, kus saab vahel ka vett kaela. Jalutades tekkis meil probleem ühe kotkaga, kes seal meie juures üha madalamalt ja madalamalt tiirutas. Siin on palju selliseid suuri tumedaid kotkaid igal pool. Muidu me üksteist ei sega, aga see kotkas oli silmnähtavalt agressiivne...arutasime veel omavahel, et ei tea, keda või mida ta seal jahib, kui hakkasime aru saama, et need jahitavad oleme hoopis meie. Ta lendas otse meie peale, küüned haardevalmis, hakkasime täitsa kartma, et ta tulebki kallale, oli juba päris meie kohal. Hakkasime kõvasti karjuma, ma püüdsin teda oma sussidega lüüa ja Krista hirmutada oma suure rannalinaga vehkides. Lõpuks see ikka nii palju toimis, et kotkas ehmus ja kadus meie kallalt ära. Paar sammu edasi nägime ka, milles asi - tal oli seal tühjal rannal surnud kala ja eks ta tundis, et tuleb kala üle meiega võidelda või konkureerida (kuidas sa teed kotkale selgeks, et surnud kala ei ole just meie esimene valik toiduratsioonis ja võime vabalt anda loobumisvõidu?). Saime sest kotkast lõpuks lahti, aga kogu edasise tee piidlesime kahtlustavalt kõiki neid seal tiirutavaid kotkaid igaks juhuks silmas. Edasi sattusime ühe tühja hotelli territooriumile. See ei ole suletud, aga neil käivad seal mingid ehitustööd ja seetõttu turiste polnud. Me mõtlesime algul, et palmisalu taga võiks ehk küla olla ja plaanisime, et läbi hotelli territooriumi jalutades saame ehk külla ka, aga selgus, et seal polnudki küla, ikka kõik metsik. Küll aga toimetas seal üks hotellis töötav tütarlaps Doris, kes meiega lobisema jäi. Nimelt kasvasid seal mingid puuviljapuud, millest me ei saanud aru, mis puuvili see on. Maas vedelesid kenad kollakad puuviljad. Küsisime Dorise käest ja selgus, et see on mandlipuu ja need puuviljad on mandli viljad. Nimelt mandlid ise kasvavad selle puuvilja seemne või kivi sees (mandlivili on siis luuviljaline, umbes nagu ploom või aprikoos vms). Lisan pärast pildi ka. See puuvili ise on samuti söödav, kuigi sõime seda ja ei olnud just eriti maitsev. Kohalikud segavad selle tükke soola ja laimimahlaga ja teevad salatiks, kuivanud kivi aga teevad matsheetega katki ja võtavad mandlid välja. Me algul mõtlesime puu alt mōne kaasa võtta, aga Doris võttis kuskilt reha ja tõmbas sellega meile neid puuvilju puu otsast alla. No ma räägin, Guatemala inimesed on lihtsalt niiiiiii abivalmis ja sõbralikud ja nunnud. Lisan pildi ka, kuidas ta kiviga neid katki taob, et mandlit kätte saada, meile näitamiseks ja söömiseks. Ja need puud kasvavad siin igal pool suht metsikult ka.
Täna õhtul tegelesime veel kilpkonnade aktsiooniga 😀 Siin elsb nimelt 3 eri liiki kilpkonni, nende hulgas maailma suurim kilpkonnaliik, leatherback turtle. Ja siin on kilpkonnade nn aretuskeskus, kus saan vabatahtlikuna tööd teha või osaleda kilpkonnapoegade merre viimise aktsioonis. Kohalik mees rääkis, et siinsed kilpkonnad on väga ohustatud, sest kui munad hauduvad liivas välja ja pojad peaksid liikuma merre, saavad nad ensmasti kõik enne merre jõudmist surma - neid söövad krabid ja linnud, pluss see kõrvetav liiv on nende jaoks liiga kuum ja tapab nad enne vette jõudmist. Seega on siin kohalikus rahvuspargis välja töötatud süsteem - inimesed võtavad vast munetud kilpkonnamunad liivast välja ja viivad nad hauduma oma alal paiknevasse liiva, mis on varjus ja kaitstud võrkude ja asjadega lindude ja muude elukate eest. Kui siis kilpkonnapojad munast kooruvad, viiakse nad õhtusel ajal (kui liiv ei ole enam nii kõrvetavalt kuum, et nad surnuks põletaks) randa ja lastakse mere poole lahti. Saime täna ka seda teha, viisimd kilpkonnapojad randa ja saatsime seal mere poole teele. Nad teavad instinktiivselt ise, kus pool on meri. See oli tegelikult ülivõimas elamus, nagu lastega mässamine ja siis nende üle rõõmu tundmine :) Lisaks tutvusime ühe põneva kalaliigiga, kelle kohta giid rääkis, et nende eripära seisneb selles, et ühe portsu järglaste saamiseks peab emane kala paarituma kolme erineva isase kalaga. Kolm meest igal naisel. Not bad, not bad 😜 Päris õhtul vaatasime taas päikeseloojangut ja tegime Jeesuse auks mõned rummid. Nüüd surmväsinud. Lisan mõned pildid ja tuttu.
Tänane päev oli aga täis aktsiooni. Hommikul otsustasime Kristaga minna mööda randa jalutama ja jalutasime lõpuks kokku üle 3 tunni. Kokku kohtasime rannas ainult kahte meiega samas hotellis peatuvat noormeest ja kahte kala püüdvat kohalikku poissi. Ranna ääres on aegajalt mõni hotell, aga muidu on kõik metsik ja loodus võtab võimust. Lained on nii tugevad, et kui jalutasime ainult vee piiril, saime ikka aegajalt mõne ootamatu hiidlainega üle kastetud. Mujal kui veepiiril jalutamine ei ole aga võimalik, kuna liiv on lihtsalt nii kuum, et põletab jalgu. Eile me seda veel ei teadnud ja tormasime kohe suurest vaimustusest paljajalu rannale - see oli suur viga, sest enne kui jõudsime sussid uuesti jalga saada, oli tulikuum must liiv jõudnud juba jalatallad ära kõrvetada. Natuke annab täna ka veel tunda. Susside või plätudega käimime väga palju ei aita, sest see kuum liiv läheb kohe sussi sisse ka. Nii et ainult vees või märjal liival, kus saab vahel ka vett kaela. Jalutades tekkis meil probleem ühe kotkaga, kes seal meie juures üha madalamalt ja madalamalt tiirutas. Siin on palju selliseid suuri tumedaid kotkaid igal pool. Muidu me üksteist ei sega, aga see kotkas oli silmnähtavalt agressiivne...arutasime veel omavahel, et ei tea, keda või mida ta seal jahib, kui hakkasime aru saama, et need jahitavad oleme hoopis meie. Ta lendas otse meie peale, küüned haardevalmis, hakkasime täitsa kartma, et ta tulebki kallale, oli juba päris meie kohal. Hakkasime kõvasti karjuma, ma püüdsin teda oma sussidega lüüa ja Krista hirmutada oma suure rannalinaga vehkides. Lõpuks see ikka nii palju toimis, et kotkas ehmus ja kadus meie kallalt ära. Paar sammu edasi nägime ka, milles asi - tal oli seal tühjal rannal surnud kala ja eks ta tundis, et tuleb kala üle meiega võidelda või konkureerida (kuidas sa teed kotkale selgeks, et surnud kala ei ole just meie esimene valik toiduratsioonis ja võime vabalt anda loobumisvõidu?). Saime sest kotkast lõpuks lahti, aga kogu edasise tee piidlesime kahtlustavalt kõiki neid seal tiirutavaid kotkaid igaks juhuks silmas. Edasi sattusime ühe tühja hotelli territooriumile. See ei ole suletud, aga neil käivad seal mingid ehitustööd ja seetõttu turiste polnud. Me mõtlesime algul, et palmisalu taga võiks ehk küla olla ja plaanisime, et läbi hotelli territooriumi jalutades saame ehk külla ka, aga selgus, et seal polnudki küla, ikka kõik metsik. Küll aga toimetas seal üks hotellis töötav tütarlaps Doris, kes meiega lobisema jäi. Nimelt kasvasid seal mingid puuviljapuud, millest me ei saanud aru, mis puuvili see on. Maas vedelesid kenad kollakad puuviljad. Küsisime Dorise käest ja selgus, et see on mandlipuu ja need puuviljad on mandli viljad. Nimelt mandlid ise kasvavad selle puuvilja seemne või kivi sees (mandlivili on siis luuviljaline, umbes nagu ploom või aprikoos vms). Lisan pärast pildi ka. See puuvili ise on samuti söödav, kuigi sõime seda ja ei olnud just eriti maitsev. Kohalikud segavad selle tükke soola ja laimimahlaga ja teevad salatiks, kuivanud kivi aga teevad matsheetega katki ja võtavad mandlid välja. Me algul mõtlesime puu alt mōne kaasa võtta, aga Doris võttis kuskilt reha ja tõmbas sellega meile neid puuvilju puu otsast alla. No ma räägin, Guatemala inimesed on lihtsalt niiiiiii abivalmis ja sõbralikud ja nunnud. Lisan pildi ka, kuidas ta kiviga neid katki taob, et mandlit kätte saada, meile näitamiseks ja söömiseks. Ja need puud kasvavad siin igal pool suht metsikult ka.
Täna õhtul tegelesime veel kilpkonnade aktsiooniga 😀 Siin elsb nimelt 3 eri liiki kilpkonni, nende hulgas maailma suurim kilpkonnaliik, leatherback turtle. Ja siin on kilpkonnade nn aretuskeskus, kus saan vabatahtlikuna tööd teha või osaleda kilpkonnapoegade merre viimise aktsioonis. Kohalik mees rääkis, et siinsed kilpkonnad on väga ohustatud, sest kui munad hauduvad liivas välja ja pojad peaksid liikuma merre, saavad nad ensmasti kõik enne merre jõudmist surma - neid söövad krabid ja linnud, pluss see kõrvetav liiv on nende jaoks liiga kuum ja tapab nad enne vette jõudmist. Seega on siin kohalikus rahvuspargis välja töötatud süsteem - inimesed võtavad vast munetud kilpkonnamunad liivast välja ja viivad nad hauduma oma alal paiknevasse liiva, mis on varjus ja kaitstud võrkude ja asjadega lindude ja muude elukate eest. Kui siis kilpkonnapojad munast kooruvad, viiakse nad õhtusel ajal (kui liiv ei ole enam nii kõrvetavalt kuum, et nad surnuks põletaks) randa ja lastakse mere poole lahti. Saime täna ka seda teha, viisimd kilpkonnapojad randa ja saatsime seal mere poole teele. Nad teavad instinktiivselt ise, kus pool on meri. See oli tegelikult ülivõimas elamus, nagu lastega mässamine ja siis nende üle rõõmu tundmine :) Lisaks tutvusime ühe põneva kalaliigiga, kelle kohta giid rääkis, et nende eripära seisneb selles, et ühe portsu järglaste saamiseks peab emane kala paarituma kolme erineva isase kalaga. Kolm meest igal naisel. Not bad, not bad 😜 Päris õhtul vaatasime taas päikeseloojangut ja tegime Jeesuse auks mõned rummid. Nüüd surmväsinud. Lisan mõned pildid ja tuttu.
No comments:
Post a Comment