Kuna meil kõigil oli raha juba päris otsas, alustasime tänast päeva sellega, et vahetada pangas raha. Guatemala ametlik valuuta on quetzal, ning kuna see hääldub “ketsal”, siis kutsume seda ketsiks. Niisiis, oli vaja ketsi vahetada. Tänaval saab ka, aga pangas vahetavad siin hulga parema kursiga. Suundusime panka, kus oli esialgu kõik tore - kuulati meie soov ära, võeti dollarid vastu, küsiti passi (siin saab pankades ainult passi alusel raha vahetada). Ja siis hakkas jama - meile teatati, et me ei saa raha vahetada, kuna Eestit ei ole olemas. Sellist riiki nagu Estonia siis. Me ikka vastu, et mis mõttes pole olemas, näe vaata, siin on täitsa kehtiv Estonias välja antud pass, kõik bueno, vahetame ikka. Aga ei. Eestit ei ole nende süsteemis sees, seega ei ole Eestit olemas, ja mitte eksisteeriva riigi passi alusel ei ole neil lubatud raha vahetada. Lõpuks nad ütlesid, et noh jah passi järgi paistab küll, et Eesti on olemas, aga kuna nende süsteemis ei ole, siis ei ole, ja mingu me aga mujale. Eks läksimegi ja saimegi lõpuks ikka ketsi ka, aga raiskasime selle jama peale päris palju aega ja närvi. Nüüd tagantjärgi muidugi naljakas mõelda.
Eraldi ooper on siin veel kaardiga maksmine. Maksime täna oma hosteli ööbimised kaardiga, et säästa olemasolevat ketsi (sest ei tea, kus ja millal jälle vahetada saab, kuna Eestit pole ju olemas ja me seikleme siin mingi väljamõeldud riigi passiga). Kaardimakse puhul oli vaja eraldi anda kõik oma kontaktandmed ning lisaks tuli teha teenindaja moblaga (milles oli POS äpp) endast selfie. Ilma selfieta kaardiga maksta ei saa. Põnev lugu.
Kui ükskord kogu see jama ketsi ja panga ja olematu riigi passiga läbi sai, oli kell juba 12 päeval. Otsustasime kasutada seda aega väikeseks matkaks. Sõitsime paadiga ühte järveäärsesse külla, millel ei ole naaberküladega muud ühendust kui paat või väike jalgrada läbi metsa naaberkülla 5 km eemal. Matkasime siis ühest külast teise, avastasime hingematvalt kaunist loodust, rahulikke puhkekohti, tegime väiksed dringid jne. Homme hommikul kell 5 on start Vaikse ookeani äärde. Selles isoleeritud külas kohtasime ühte väga vahvat poissi, ca 6-7 aastane ehk. Ta liikus meil kogu aeg külas sabas, uuris, kuhu läheme, kui läksime valet teed, siis ütles, et siin lõpeb tee otsa jne. Mõtlesime, et ta tagab raha, aga ta ei tahtnudki. Tee ääres olid metsikud apelsinipuud ja poiss rääkis, et korjake aga pealegi apelsine, need siin väga head. Aga kuna apelsinid olid kõrgel, siis ronis ta ise ülikiiresti puu otsa, raputas seda ja kiskus meie jaoks apelsine puu otsast alla. See oli ylilahe, andsime talle pärast omalt poolt küpsiseid. Lisan puu otsas turnivast poisist ja mõnest matkal kogetud vaatest pildid ka. Praegu head ööd.
Eraldi ooper on siin veel kaardiga maksmine. Maksime täna oma hosteli ööbimised kaardiga, et säästa olemasolevat ketsi (sest ei tea, kus ja millal jälle vahetada saab, kuna Eestit pole ju olemas ja me seikleme siin mingi väljamõeldud riigi passiga). Kaardimakse puhul oli vaja eraldi anda kõik oma kontaktandmed ning lisaks tuli teha teenindaja moblaga (milles oli POS äpp) endast selfie. Ilma selfieta kaardiga maksta ei saa. Põnev lugu.
Kui ükskord kogu see jama ketsi ja panga ja olematu riigi passiga läbi sai, oli kell juba 12 päeval. Otsustasime kasutada seda aega väikeseks matkaks. Sõitsime paadiga ühte järveäärsesse külla, millel ei ole naaberküladega muud ühendust kui paat või väike jalgrada läbi metsa naaberkülla 5 km eemal. Matkasime siis ühest külast teise, avastasime hingematvalt kaunist loodust, rahulikke puhkekohti, tegime väiksed dringid jne. Homme hommikul kell 5 on start Vaikse ookeani äärde. Selles isoleeritud külas kohtasime ühte väga vahvat poissi, ca 6-7 aastane ehk. Ta liikus meil kogu aeg külas sabas, uuris, kuhu läheme, kui läksime valet teed, siis ütles, et siin lõpeb tee otsa jne. Mõtlesime, et ta tagab raha, aga ta ei tahtnudki. Tee ääres olid metsikud apelsinipuud ja poiss rääkis, et korjake aga pealegi apelsine, need siin väga head. Aga kuna apelsinid olid kõrgel, siis ronis ta ise ülikiiresti puu otsa, raputas seda ja kiskus meie jaoks apelsine puu otsast alla. See oli ylilahe, andsime talle pärast omalt poolt küpsiseid. Lisan puu otsas turnivast poisist ja mõnest matkal kogetud vaatest pildid ka. Praegu head ööd.
Ehee, olid ajad kui mulle väideti Peruust Panama suunas lennule üritades, et Estoniat ei ole. Ja kui ongi, siis pole eestlastel Panamasse vähemalt viisavaba sissepääsu. Pool päeva hiljem Panama saatkonnas selgus siiski, et tegemist arvutirikkega.
ReplyDelete