Avastasin, et eile lisatud pildid ikkagi ei saanud üles laetud, nii et parandan selle vea nüüd ja proovin uuesti. Eile oli siis viimane päev Atitlani järve ääres ja matkasime ühest isoleeritud külast teise, pildid sellelt matkalt.
Täna hommikul pidime end kell 4:30 hommikul üles ajama, et sõita bussiga Vaikse ookeani rannikule, külla nimega Monterrico. Ärkamine oli üsna vaevaline, kuna jäime eile õhtul veel Heve ja Terjega veidi napsu võtma ning see venis päris öösse. Heve nimelt arvas, et tal on juba paar päeva kurk veidi valus ja selle kurgu rummiga kuristamine võiks oluliselt kasuks tulla. Pluss siin on ju Jeesuse ja pühakute rummiga pritsimine oluline aspekt õndsaks saamise teel...kuna meil Jeesust polnud võtta, pidime ainult enda seesmise rummitamisega leppima 😜
Meie bussijuhiks oli tana lahe noor kutt, kellega teel nati juttu rääkisin. Ta mängis oma moblast lemmikmuusikat ning eriti armastas ta seda kuramuse Taku Taku voi Taki Taki laulu, seda sai 6-tunnise sõidu jooksul ikka kohe palju kordi kuulatud. Nüüd see pagana lollus kummitab mul peas kogu aeg.
Monterricos on lõputud musta liivaga rannad (vulkaanithast mustad), aeg liigub oluliselt aeglasrmalt ja kõigil on kõigega aega küll. Ookeanilained on väga muljetavaldavalt võimsad, müha kostab üle terve küla. Sööme hetkel lõunat ja läheme lisaks rannale ka kohalikku küla avastama. Monterricost lisan pilte vast hiljem või homme.
Täna hommikul pidime end kell 4:30 hommikul üles ajama, et sõita bussiga Vaikse ookeani rannikule, külla nimega Monterrico. Ärkamine oli üsna vaevaline, kuna jäime eile õhtul veel Heve ja Terjega veidi napsu võtma ning see venis päris öösse. Heve nimelt arvas, et tal on juba paar päeva kurk veidi valus ja selle kurgu rummiga kuristamine võiks oluliselt kasuks tulla. Pluss siin on ju Jeesuse ja pühakute rummiga pritsimine oluline aspekt õndsaks saamise teel...kuna meil Jeesust polnud võtta, pidime ainult enda seesmise rummitamisega leppima 😜
Meie bussijuhiks oli tana lahe noor kutt, kellega teel nati juttu rääkisin. Ta mängis oma moblast lemmikmuusikat ning eriti armastas ta seda kuramuse Taku Taku voi Taki Taki laulu, seda sai 6-tunnise sõidu jooksul ikka kohe palju kordi kuulatud. Nüüd see pagana lollus kummitab mul peas kogu aeg.
Monterricos on lõputud musta liivaga rannad (vulkaanithast mustad), aeg liigub oluliselt aeglasrmalt ja kõigil on kõigega aega küll. Ookeanilained on väga muljetavaldavalt võimsad, müha kostab üle terve küla. Sööme hetkel lõunat ja läheme lisaks rannale ka kohalikku küla avastama. Monterricost lisan pilte vast hiljem või homme.
No comments:
Post a Comment