Tänane päev algas sellega, et juba öösel kuulsin kohalikke uudiseid - Antigua lähedal siiani vaikselt tossanud vulkaan (see, millest pilte ka postitasin) hakkas päriselt purskama ja purskaski öösel, nii et igal pool olid hoiatused, et langeva tuha jms sodi tõttu võivad teeolud olla raskendatud ja teedel ummikud. Osad koolid seal lähedal külades on esialgu suletud. Pidime sealt üsna lähedalt mööda sõitma, et Guatemala Citysse saada ja ootasin põnevusega, mida huvitavat seal siis näha on. Aga sellest nats hiljem. Kuna olime Monterricos 3 päeva ja meie hotell oli selline hubane ja väike, olid kõik selle elanikud meile juba tuttavad. Sõbrunesime kahe pensionil oleva kohaliku härraga, kes elavad Guatemala Citys ja olid samuti paariks päevaks mere äärde puhkama sõitnud. Eile õhtul sattusime koos veidi rummi jooma ja nad pakkusid, et kuna sõidavad täna ka autoga Guatemala Citysse, siis võivad meid ka peale võtta ja kohale viia. Me ei lasknud endale seda mitu korda öelda ning olime rõõmuga nõus, nii saimegi täna täisteeninduse ja privaatse transfeeri. Heve ja Terje tulid kohaliku bussiga veidi hiljem järgi. Pool päeva puhkasime veel rannas, ma lihtsalt istusin rannal ja vaatasin neid laineid...täna olid millegipärast eriti võimsad lained, müha kõrvulukustav ja samas rahustav.
Lõunast hakkasime siis Guatemala City poole sõitma. Ega meil muidu ei olekski sinna asja olnud, kuna Guates ei ole ühtegi erilist vaatamisväärsust ja selle linna koledusest ja kriminaalsusest räägitakse legende üle ilma, aga meil on vaja hommikul vara liikuda bussiga itta, Kariibi mere poole. See on pikk sõit ja transpordi mõttes on Guates ööbimine vajalik. Sõitsime siis ka mööda sellest vulkaanipurske alast. Ummikuid ei olnud, teed olid ka puhtad, aga taevas oli tumehall ja mäed kõik halli pilve mattunud. See nägi välja unbes nii, nagu oleks taevas väga väga pilves...ainult et need ei olnud pilved vaid tuhk.
Aga Guatemala City siis. Igal pool räägivad kõik, kuivõrd kohutavalt ohtlik see linn on. Tulistamised, röövimised, relvaga ähvardamised jne. Räägitakse, et jumala eest ei tohi üksi kuskil väljas liikuda, eriti peale pimedat. Kõik asjad vaja ära peita ja istuda ainult turvatud hotellis või liikuda saatjatega. Ma küll arvan alati, et sellised jutud on ilmselge liialdus ja kui inimesel endal ikka ka mingit oidu peas on, siis ei ole hullu midagi, aga Krista ikka kardab ja mõtlesime siis, et ok, oleme turvaliselt. Nii lasime end kohe hosteli ukse taha sõidutada (hostel täis valgeid turiste, kes ei julge välja minna 😀) ja leppisime kokku, et pimedas väljas ei käi ja süüa toome ainult hosteli kõrvalt kiirsöögikohast. Raha ega telefoni ei võta üldse kaasa rohkem kui söögiraha. Aga turvalisus my ass! Guatemala City on ülilahe!!! Inimesed, kes siiralt väidavad, et Guate on maailma koledaim ja ohtlikem linn, ei ole ilmselt kunagi käinud New Delhis...ega Manilas...ega Cebus...olen näinud kordades, kordades hullemaid kohti kui siin. Just siin, Guatemala Citys, kohtasin maailma lahedaimaid inimesi. Algul me muidugi olime ettevaatlikud ja läksime ainult 2 tänavavahet eemale, et jõuaks enne pimedat omale söögi ära tuua. Aga muidugi üks asi viis teiseni, uudishimust kiikasime natuke sinna ja tänna...ja lõpuks mõtlesime igaks juhuks korra kiigata ka nurga peal asuvasse kohalikku õllekasse. Mõtlesime söögi kõrvale ühe õlle kaasa osta. Õllekat pidas väga lahe kohalik papi, kes oli meie tuleku üle väga rõõmus ja ütles, et võtke aga istet. Me ütlesime, et eiei, me ostame selle ainult kaasa, mille peale papi küsis, et “Oot aga te neid pähkleid siis ei tahagi või?” Tuli tunnistada, et ega ei ütleks mingitest pähklitest ära küll, nii et istusime ikka kohalikega õllekasse ja jäime päris kauaks, võtsime ikka nii mõnegi õlle juurde ka. Pähkleid sai iga õllega portsu tasuta juurde. Kohalikud olid valgete turistide üle väga rõõmsad. Siin on selline vanaaegne muusikaautomaat, nagu mingites USA filmides 50ndatel...paned mündi sisse ja saad valida, mis lugu mängib. Kohalikud uurisid, mis muusika meile meeldib, siis maksid üksteise võidu automaadis oma müntidega, et tellida meile sobivat musa. Ma tahtsin Guns’n’Rosest ja AC/DC...no problemos! Ikka saab. Ütlesime, et tuleme enne kojulendu veel üheks ööks siia ja papi andis käsu kätte, et tulgu me aga tema juurde ka. Muidugi läheme. Ja inimesed on väga ausad. Krista ostis näiteks täna tänavalt ühe papi käest tänavatoitu kaasa. Küsisime, mis maksab...7 ketsi. See on umbes 80 senti. Papi oli ka meie tuleku üle hästi õnnelik. Tegelikult me ju ei tea, mis see toit maksab. Ta oleks võinud öelda ka näiteks 17 või 27 ketsi ja Krista oleks selle hinna ikka maksnud, sest meie jaoks on need summad lihtsalt nii väikesed. Aga ta küsis ainult õige hinna. Krista ostis ka ühest suvalisest teeäärsest poest omale särgi, 10 ketsi (1,2 eurot umbes). Andis 20se raha ja pidi saama 10 tagasi, aga sai 11. Müüja seletas, et ta saab praegu nats soodukat ka teha. Kuna me ei teadnud, et on mingi sooduskampaania, siis oleks ta ju vabalt võinud selle üliigse raha endale jätta, aga ei. Guatemala City on minu jaoks nagu tõeline, elav linn, mitte mingi klanitud iluasi. Jah, ilus ta ei ole. Aga samuti ei ole ta kõige koledam. Selle linna inetuses on mingi erakordne, unikaalne võlu. See linn elab ja hingab ja toimetab oma kaootilises rütmis...see on päris elu, toores, mitte mingi klantspilt, teistele näitamiseks, miljoni euronormiga. Jätsin koju kõik ehted, ka odavad, selga panin kõige vanemad ja kulunumad riided...ja tundsin erakordset vabadust. Väga võimas tunne on olla nii naturaalselt.
Kokkuvõttes olen aru saanud, et jah muidugi, kuritegevus on siin probleem. Ega ei saa eitada. Siin-seal ikka juhtub. Aga common, endal peab ka oleme mõistust peas. Ära roni teatud kohtadesse, kus on ohtlik (teed enne korraliku eeltöö). Ei lehvita kallite asjadega. Käitud kohalikega võrdselt viisakalt ja lugupidavalt. Ei vea kilode kaupa ebavajalikku träna endaga kaasas. Ei joo end nii täis, et ei tea, kus oled ja mis teed. Hoiad oma asjadel silma peal. Elementaarne. Kuidagi masendav on vaadata neid valgeid siin, kes ei julge väljas käia ja istuvad trellitatud uste taga hostelis või sõidavad autodega trepist treppi. Sellel linnal on väga cool energia ja kuidagi kurb on, et keegi isegi ei proovi seda kogeda. Jah, mingi väike protsent on tõsiselt kuritegelik, aga ülejäänud 99% on lihtsalt siiralt soe ja sõbralik rahvas. Ja miks mul peaks olema alust arvata, et satun just selle 1% troppide otsa?
Kuna me ei võtnud täna hostelist välja minnes ühtegi vähegi väärtuslikku asjs kaasa, ka telefonimitte, siis ei ole mul linnast ühtegi pilti :( Seega ei saa täna pilte ja peab mind lihtsalt uskuma. Homme on uus päev ja pikk tee itta. Vast siis.
Lõunast hakkasime siis Guatemala City poole sõitma. Ega meil muidu ei olekski sinna asja olnud, kuna Guates ei ole ühtegi erilist vaatamisväärsust ja selle linna koledusest ja kriminaalsusest räägitakse legende üle ilma, aga meil on vaja hommikul vara liikuda bussiga itta, Kariibi mere poole. See on pikk sõit ja transpordi mõttes on Guates ööbimine vajalik. Sõitsime siis ka mööda sellest vulkaanipurske alast. Ummikuid ei olnud, teed olid ka puhtad, aga taevas oli tumehall ja mäed kõik halli pilve mattunud. See nägi välja unbes nii, nagu oleks taevas väga väga pilves...ainult et need ei olnud pilved vaid tuhk.
Aga Guatemala City siis. Igal pool räägivad kõik, kuivõrd kohutavalt ohtlik see linn on. Tulistamised, röövimised, relvaga ähvardamised jne. Räägitakse, et jumala eest ei tohi üksi kuskil väljas liikuda, eriti peale pimedat. Kõik asjad vaja ära peita ja istuda ainult turvatud hotellis või liikuda saatjatega. Ma küll arvan alati, et sellised jutud on ilmselge liialdus ja kui inimesel endal ikka ka mingit oidu peas on, siis ei ole hullu midagi, aga Krista ikka kardab ja mõtlesime siis, et ok, oleme turvaliselt. Nii lasime end kohe hosteli ukse taha sõidutada (hostel täis valgeid turiste, kes ei julge välja minna 😀) ja leppisime kokku, et pimedas väljas ei käi ja süüa toome ainult hosteli kõrvalt kiirsöögikohast. Raha ega telefoni ei võta üldse kaasa rohkem kui söögiraha. Aga turvalisus my ass! Guatemala City on ülilahe!!! Inimesed, kes siiralt väidavad, et Guate on maailma koledaim ja ohtlikem linn, ei ole ilmselt kunagi käinud New Delhis...ega Manilas...ega Cebus...olen näinud kordades, kordades hullemaid kohti kui siin. Just siin, Guatemala Citys, kohtasin maailma lahedaimaid inimesi. Algul me muidugi olime ettevaatlikud ja läksime ainult 2 tänavavahet eemale, et jõuaks enne pimedat omale söögi ära tuua. Aga muidugi üks asi viis teiseni, uudishimust kiikasime natuke sinna ja tänna...ja lõpuks mõtlesime igaks juhuks korra kiigata ka nurga peal asuvasse kohalikku õllekasse. Mõtlesime söögi kõrvale ühe õlle kaasa osta. Õllekat pidas väga lahe kohalik papi, kes oli meie tuleku üle väga rõõmus ja ütles, et võtke aga istet. Me ütlesime, et eiei, me ostame selle ainult kaasa, mille peale papi küsis, et “Oot aga te neid pähkleid siis ei tahagi või?” Tuli tunnistada, et ega ei ütleks mingitest pähklitest ära küll, nii et istusime ikka kohalikega õllekasse ja jäime päris kauaks, võtsime ikka nii mõnegi õlle juurde ka. Pähkleid sai iga õllega portsu tasuta juurde. Kohalikud olid valgete turistide üle väga rõõmsad. Siin on selline vanaaegne muusikaautomaat, nagu mingites USA filmides 50ndatel...paned mündi sisse ja saad valida, mis lugu mängib. Kohalikud uurisid, mis muusika meile meeldib, siis maksid üksteise võidu automaadis oma müntidega, et tellida meile sobivat musa. Ma tahtsin Guns’n’Rosest ja AC/DC...no problemos! Ikka saab. Ütlesime, et tuleme enne kojulendu veel üheks ööks siia ja papi andis käsu kätte, et tulgu me aga tema juurde ka. Muidugi läheme. Ja inimesed on väga ausad. Krista ostis näiteks täna tänavalt ühe papi käest tänavatoitu kaasa. Küsisime, mis maksab...7 ketsi. See on umbes 80 senti. Papi oli ka meie tuleku üle hästi õnnelik. Tegelikult me ju ei tea, mis see toit maksab. Ta oleks võinud öelda ka näiteks 17 või 27 ketsi ja Krista oleks selle hinna ikka maksnud, sest meie jaoks on need summad lihtsalt nii väikesed. Aga ta küsis ainult õige hinna. Krista ostis ka ühest suvalisest teeäärsest poest omale särgi, 10 ketsi (1,2 eurot umbes). Andis 20se raha ja pidi saama 10 tagasi, aga sai 11. Müüja seletas, et ta saab praegu nats soodukat ka teha. Kuna me ei teadnud, et on mingi sooduskampaania, siis oleks ta ju vabalt võinud selle üliigse raha endale jätta, aga ei. Guatemala City on minu jaoks nagu tõeline, elav linn, mitte mingi klanitud iluasi. Jah, ilus ta ei ole. Aga samuti ei ole ta kõige koledam. Selle linna inetuses on mingi erakordne, unikaalne võlu. See linn elab ja hingab ja toimetab oma kaootilises rütmis...see on päris elu, toores, mitte mingi klantspilt, teistele näitamiseks, miljoni euronormiga. Jätsin koju kõik ehted, ka odavad, selga panin kõige vanemad ja kulunumad riided...ja tundsin erakordset vabadust. Väga võimas tunne on olla nii naturaalselt.
Kokkuvõttes olen aru saanud, et jah muidugi, kuritegevus on siin probleem. Ega ei saa eitada. Siin-seal ikka juhtub. Aga common, endal peab ka oleme mõistust peas. Ära roni teatud kohtadesse, kus on ohtlik (teed enne korraliku eeltöö). Ei lehvita kallite asjadega. Käitud kohalikega võrdselt viisakalt ja lugupidavalt. Ei vea kilode kaupa ebavajalikku träna endaga kaasas. Ei joo end nii täis, et ei tea, kus oled ja mis teed. Hoiad oma asjadel silma peal. Elementaarne. Kuidagi masendav on vaadata neid valgeid siin, kes ei julge väljas käia ja istuvad trellitatud uste taga hostelis või sõidavad autodega trepist treppi. Sellel linnal on väga cool energia ja kuidagi kurb on, et keegi isegi ei proovi seda kogeda. Jah, mingi väike protsent on tõsiselt kuritegelik, aga ülejäänud 99% on lihtsalt siiralt soe ja sõbralik rahvas. Ja miks mul peaks olema alust arvata, et satun just selle 1% troppide otsa?
Kuna me ei võtnud täna hostelist välja minnes ühtegi vähegi väärtuslikku asjs kaasa, ka telefonimitte, siis ei ole mul linnast ühtegi pilti :( Seega ei saa täna pilte ja peab mind lihtsalt uskuma. Homme on uus päev ja pikk tee itta. Vast siis.
No comments:
Post a Comment