Ilus ta ei ole

Juhan Liiv tabas omal ajal täpselt naelapea pihta, kirjutades oma isamaalistes luuletustes Eesti kohta, et "ilus ta ei ole". "Igav liiv ja tühi väli" on ka maailma parim kirjeldus meie kodumaa kohta. Just täpselt seda me praegu oma bussiaknast näemegi...läbime praegu bussiga viimaseid kilomeetreid Tallinna poole ja oleme parasjagu kusagil Märjamaa ja Varbola vahel. Veider tunne on. Kõikjal on tühjus, inimeste puudumine, värvide puudumine, madalad männid ja pooleldi sulanud must lumi...ilus ta ei ole. Raadiost oleme juba teada saanud kõige olulisema info, mis Eestis uudiskünnist ületab, näiteks et Inga Allikul ja Toomas Lungel sündis tütar ja Tallinnas protestitakse või hakatakse protestima linna liigse raha raiskamise vastu. Pärnus maju vaadates oli kogu aeg veider tunne, nagu oleks kõik majad lammutatud, aga mitte päris lõpuni, nii, et 2 või 3 alumist korrust on miskipärast alles jäetud. Majadel nimelt tundub kõigil ülevalt midagi puudu olevat. Madalal rippuv üleni pilves taevas kipub majadele peale langema ja lämmatama, aga ei saa öelda, et see ei oleks kuidagi oma. Oma ja tuttav ja tegelikult on hea vahepeal tagasi olla, aga harjumine võtab nüüd jälle üksjagu aega. Kõige raskem paistab hetkel olema harjumine värvide puudumisega (lisaks ilmselgele, külmale kliimale).
Nii et ongi nüüd selleks korraks jälle finito ja tuleb uuesti kohaneda ja tööle hakata. Tegelikult oleks Eesti üsna ideaalne riik, kui saaks elada vastupidi, et enamuse aastast elada kuskil mujal ja siis tulla mõneks kuuks siia, Eestisse, puhkust veetma. Igatahes oleme edukalt tagasi ja Heidi teatas, et meie korteriga on endiselt kõik OK ja Triibuga ka. Triibu järele olen küll meeletult igatsenud ja vahtinud kogu aeg igal pool postkaardilettide ääres unistavalt kõiki neid pilte või kaarte, kus on vöödilised kassid peal.
Üks asi veel. Kui kedagi huvitab eriti ekstreemne seljakotiturism, selline, mida meie veel teinud ei ole ja karta on, et vist ei teegi, kuna minul valge naisena oleks see ilmselt üsna eluohtlik, siis ma soovitan väga soojalt lugeda ühte teist reisiblogi. Aadressi ma hetkel ei saa miskipärast siia copy-pasteda, aga tasub minna lehele blog.gomaailm.ee ja seal keegi Arne nimeline noormees seikleb juba pikemat aega seljakotiga mööda Aafrikat, näiteks Nigeerias, Ghanas jne. Ta on kirjanduslikus mõttes suht andekas ja väga hea hoo ja huumoriga kirjutab sellistest juhtumistest, mis enamuse inimesi viiks ilmselt üsna kiiresti närvivapustuseni. Elamus ja naerukrambid on garanteeritud.
Aga nüüd tõesti kõik ja kohtumiseni juba uutel reisidel. Adios. Ahjaa, soovijad siis saavad minuga ühendust võtta ja registreerida end Mustamäe teele eksootiliste alkoholide ja maiustuste degusteerimisele. Kiirustage, sest kohad on piiratud :P

Aklimatiseerumine ei kulge eriti edukalt

Roomas õitsevad kirsid ja puud hakkavad lehte minema, nagu meil maikuus. Muidu oleks kõik üsna idülliline, aga see kuramuse kliima...Gab kurdab, et tal on selg külmast kange ja mina olen kapitaalselt külma saanud, hakkan kohe varsti suunduma apteeki, et hankida nohurohtu ja mingeid gripidrooge. Elada ei lase see paganama nohu ja kibevalus kurk ja külm on ka kogu aeg...nali seisneb selles, et Roomas on praegu päevasel ajal nii umbes 18 kraadi sooja ja õhtul-öösel ilmapäikeseta vast kuskil 10 kandis. Osa rahvast käib siin T-sörgi väel ringi, aga mina lõdisen oma jopega. Me oleme veetnud viimased poolteist kuud stabiilselt nii pluss 35 kraadises kliimas ja nüüd on mingi 18 ikka üsna hale, ülehomme Eestisse jõudes saan ilmselt närvivapustuse.
Kui kliima kõrvale jätta, on Rooma praegu väga ilus, päikeseline ja igati kevadine, itaalia köök on ikka sama vapustav kui alati ja mööda tänavaid lonkimine mõnus. Oleme käinud vaatamas Colosseumi ja muid arhitektuurimälestisi ja kolanud niisama linnas, vaadanud ilma ja inimesi ja hinganud sisse vana maailma hõngu. Kontrast idaga on esialgu üsna kardinaalne. Arhirektuurimälestiste nagu näiteks ajaloolise Rooma Foorumi külastamise kohta teatas Gab põlglikult, et see on ju nagu Viljandi lossivaremed, no natukene suurem vast. Ma küll ei jaga tema arvamust, aga las igal olla oma. Mulle meeldis. Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada, pean oma grippi ravima hakkama.
Ja teie, mu kallid omakasupüüdlikud sõbrad, saate oma jao kodus. Sirts, kui sul hästi läheb, siis äkki saad isegi nati kangemat kraami kui shokolaad :P

East Meets West

Kui kõik läheb hästi, maandume homme hommikul kevadises Roomas. Idamaade kultuurist läbi imbunud, ootab nüüd siis lääne tsivilisatsiooni häll, kuhu kõik teed pidavat viima (meie sajandil juba ka kõik õhuteed).
Arvake ära, kas Gab käis eile hommikul Petronase tornis? No muidugi et mitte :) Magasime, ujusime, vedelesime vannis, shoppasime kilode kaupa shokolaade kaasa ja istusime kohvikutes. Ahjaaaaaa, kuidas ma saan unustada reisi õnnestumise seisukohalt kõige olulisema asja - leidsin eile õhest poest oma jaapani ploomiveini, juhhuuuuuu! Aga nüüd lennukile.

Lumpuri logardid

Lend Rooma läheb ülehomme hommikul, seega praegu on veel 1 õhtu ja 1 päev jäänud. Poolteist kuud oleme mööda Aasiat teel olnud, käinud Malaisias, Singapuris, Bruneis ja Filipiinidel, sebinud väga aktiivselt igal pool ringi ja nüüd on selline rammestav väsimus kallal. Kuala Lumpuris oleks veel ettevõtmisi küll, aga me lihtsalt ei viitsi enam, näiteks seal Petronase Toweris pole me ikka veel käinud (Gab hellitab küll lootust, et ta homme hommikul läheb). Seega tegeleme siin praegu need viimased päevad lihtsalt lõõgastumisega, jalutame mööda linna, shoppame, istume kohvikutes jne. Gabriel arvas, et saab siiski veel natukene kallimat hotelli meile lubada, seega peatume praegu üsna korralikus kohas, kus on olemas bassein ja spa ja toas oma vann. Tegelemegi siin praegu põhiliselt logelemisega. Selle pooleteise kuuga mööda igasuguseid urkaid kolades, enamasti päikese ja tuule käes ja ilma sooja veeta, olen hakanud juba välja nägema nagu mingi metselukas, nahk ära põlenud ja narmendav, juuksed tuustis ja küüned katki. Kavatsen siin teha igasuguseid iluprotseduure ja natukene viisakat välimust taastada.
Homme on Kuala Lumpuris muidu 1 rokk-kontsert, esineb mingi USA metalbänd, kelle nime ma ei suuda hetkel meenutada, aga ma olen nii laisk, et ei viitsi järele ka vaadata. Algul sellest kuuldes plaanisime kindlasti minna, aga ma pole enam kindel, kuidas homme õhtuks selle viitsimisega lood on. Eks näis. Hoolimata suurest väsimusest ei taha tegelikult üldse Eestisse tagasi. Järgneb jälle aasta aega hullu moodi töötamist ja vaevu talutavat kliimat. Sellega seoses tekkis mul geniaalne idee, puudub ainult veel konkreetne ressurss, kuidas seda teoks teha. Nimelt, kui olime Filipiinidel Andas, siis lobisesime seal ju ühe eaka kuid väga hea taibuga vanaprouaga, ta nimelt rääkis, et Andas (hoolimata sellest, et see on ametlikult linna staatuses) ei ole mitte ühtegi raamatukogu ega tõenäoliselt ei tule ka. Tema USAs elav tütar töötab Miamis õpetajana ühes katoliku koolis ja saadab sealt koolist teinekord kasutatud lasteraamatuid Andasse, kus siis kohalikud lapsed saavad tolle vanaproua juures kodus raamatuid uudistamas ja lugemas käia. Minu idee on põhimõtteliselt selline, et võiks kolida Andasse elama ja luua seal oma raamatukogu, oleks ühtlasi nii töö kui hobi. Ja raamatukogu juurde saaks luua ka näiteks kirjandusringi. Praktilisest küljest tekib muidugi küsimus, kust saada raamatute jaoks raha ja kuidas sellega ära majandada. Vot siis. Aga mul on praegu nii suur laiskus peal, et ei viitsi isegi kirjutada mitte.

Tagasi Kuala Lumpuris

Jõudsime just natuke aega tagasi Kuala Lumpurisse. Reis pole veel päris läbi, aga hakkab sinnapoole suunduma - oleme esialgu 3 päeva siin ja siis ootab meid veel kevadine Rooma.
Eile õhtul lendasime Boholilt tagasi Manilasse. Eks ole siin juba igasuguseid asju nähtud ja harjutud, nii et Manila tundus juba tüki talutavam kui alguses, kuigi üks ütlemata ebameeldiv koht on ta sellegipoolest. Filipiinid on nüüdseks siis jälle ajalugu. Olen siin üsna kõvasti filipinosid ja Filipiine kritiseerinud, aga tegelikult on siiski hoolimata ääretult tülgastavatest Manilast ja Cebust Filipiinid üsna tore riik, peamiselt tänu oma fantastilisele loodusele, maalilisusele... ja üleüldisele lihtsusele. Neid on õnnistatud fantastilise geograafiaga ja nii palju paradiislikke saari pole vist maailmas ühelgi teisel riigil. Filipinod jah on nii ja naa - üldiselt ei arva siin nii mitte ainult mina vaid enamus Filipiinidel elavaid eurooplasi, et filipinod on laisad, uimased ja täiesti iseseisva mõtlemisvõimeta lapsemeelsed ullikesed, nii et Filipiinid tundub kohati tõesti nagu mingi lapsühiskond. Samas tuleb tunnistada, et oma lapsemeelsuse juures on nad siiski enamuses kõik väga nunnud ja sellised armsakesed, et ega neile kaua midagi väga pahaks panna ei saa. Kasuks tuleb lihtsalt mõtlemise ringi sättimine, et me ei ole siin Euroopas ja olles puhkusel peabki olema kõige jaoks rohkem aega ja pikemat meelt. Mina olen suutnud neile mitte nende uimasust pahaks panna, kuna mina ei pea nendega mingit äri ajama, küll aga karjus Jani nende peale pidevalt ja pildus meile lahedaid kommentaare stiilis "and I tell die blöde filipinos das ist bullshit you now aber die blöde filipinos you must tell six times...scheisse".
Nüüd igatahes siis taas Kuala Lumpur. Nüüd lennujaamast tulles hakkasime omale majutuskohta otsima, aga vihma hakkas kõvasti sadama ja läksime ühte kohvikusse varjule. Seal kohtasime ühte naljameest inglise kutti Manchesterist. No guess what, tüüp rääkis, et võttis end Manchesteris töölt lahti, et siia, Aasiasse kolida...nüüd on siis 2 nädalat siin kuskil olnud ja hakkab koju tagasi lendama, kuna esiteks, ta avastas, et siin on palav, ja teiseks, et siin on moskiitod. Talle nimelt kumbki ei sobi eriti. Naljanina, enne ei teadnud siis, et olles ekvaatorist mõnesaja kilomeetri kaugusel troopilises kliimas ja madalal kõrgusel on ilmselgelt väljas enamasti palav? Ta näitas ahastusega enda sääsekublasid ja ma kibelesin teda kangesti valgustama selles osas, et siin ei ole mitte ainult moskiitod vaid lisaks ka kirbud, prussakad ja sisalikud igas võimalikus kohas, lisaks võimalikud toidumürgitused, päikesepõletused ja muud hädad, aga õnneks suutsin end ohjeldada. Ei ole ainult mitte filipinod ullikesed. Me soovitasime tal Hiinasse minna, seal peaks praegu veel üsna jahe olema :P Kahju, et ei taibanud Põhja-Koread pakkuda.