Õhtust! Sõitsin täna päeval rongiga veel 100 km lõuna poole, mööda Araabia mere rannikut, sellisesse väikelinna nagu Varkala. Siin on selline natuke rohkem turistikas koht jälle vahelduseks, tõeliselt ilus rand ja selle kohal ilusad kaljud, kalju äär aga täis erinevaid kohvikuid, restorane, shoppingut jne. Samas on linnas ka yksjagu vaadata, näiteks yks 2000 aastat vana hindu tempel, mida lähen homme kaema. Paariks päevaks peaks jatkuma nii puhkamist kui tegevust.
Esmalt, tervis hakkab tasapisi vist ikka paremaks minema, st mingit kliinikut otsima ma siin siiski ei hakka. Sellised kogemused vast jätan siiski vahele, kui vähegi võimalik. Aga täna juba saan peaaegu normaalselt elada jälle. Eile tulid mu eelmisesse kodumajutusse Alleppey’s 2 noort tydrukut Iisraelist. Yhel neist oli käeluu katki, kuna sõitsid Goas rolleriga ja kukkusid päris hullult. Sellist asja siin kyll kuidagi ei igatse, sellepärast olen ka ise sellised aktsioonid siin vahele jätnud, tuktukid sõidavad piisavalt odavalt. Kahju tydrukust muidugi, puhkus kõik sellega rikutud.
Ise käisin siis terve eilse päeva paadituuril mööda Kerala lugematuid järvi-jõgesid-kanaleid. See tuur oli ses mõttes väga hästi korraldatud, et alguses sõitsime yldse tavalise kohalikele mõeldud liinipaadiga sama routi, nagu kohalikud ise oma kyladesse liiguvad, poole maa pealt edasi väikeste kanuudega, et saaks sõita ka läbi väiksemate kanalite, mis lähevad näiteks otse keset kyla. Inimesed elavadki niimoodi, kylades, kuhu pääseb ainult mööda vett. Koos minuga olid tuuril 2 kutti, yks Kanadast ja teine Shveitsist, sõbrunesime omavahel ja jagasime kanuud...ylejäänud olid meil kõik hindud. Kuna olin ainuke naine paadis, sain erilise tähelepanu osaliseks - vana paadimees korjas mulle jõe pealt lilli ja laulis mingeid laulukesi 😀 Kanada ja Shveitsi tyybid on mõlemad töötud (tulid töölt ära ja myysid kõik oma vara maha), et nyyd vähemalt aasta aega reisida. Yks oli juba 8 kuud teel olnud. Cool. Nägime kohalikku kylaelu seal vete peal...naised pesid jões ennast, lapsi ja pesu, mehed tassisid peas betooni (vms ehitusmaterjale) ja ehitasid midagi, kalurid sõitsid kanuudega yhe maja juurest teise juurde ja myysid päevast saaki...nn liikuv turg. Kusjuures paljud kylad ei paistnud yldse eriti vaesed, mitmed majad olid isegi Euroopa mõistes väga korralikud lossid. Ymbritsev loodus oli valdavalt vesi ja riis, riis ja vesi. Nendes vesikylades on neil olemas kõik vajalik - koolid, templid, kirikud, poed, haiglad, isegi paat-kiirabi nägin. Igatahes oli eilne yks tõsiselt lahe chill päev keset maalilist loodust. Õhtul sõime oma kodumsjutuses kõik koos õhtust, pererahvas ja need Iisraeli tydrukud, seal siis kuulsin ka seda käeluu murdmise lugu. Täna hommikul tegin veel viimased tiirud oma kylas, käisin tuttava papi juures putkas pirukaid ostmas ja head aega ytlemas...ja siis rongijaama. Teel jaama kohtasin juhuslikult seda Shveitsi kutti eilselt paadituurilt, ta oli otsustanud ka sama rongiga siia Varkalasse tulla...see oli lahe, sest saime yhineda ja jagada tuktuki kulusid ja kohalikud tyytavad ka sedasi vähem. Minul oli rongipilet netist ette ära ostetud, naistevagunisse - Indias on igal pool olemas eraldi ootesaalid, vagunid jne naistele. Noh, et kui tahad olla rahulikult ja kindel, et keegi sind ei jõllita, ahista ega käpi. Ma mõtlesin ka, et hea rahulik sõita sedasi. Aga võta näpust, India on ikka India - nad olid vagunid kuidagi valesti nummerdanud. Minu vagun ja istekoht olid ikka täitsa tavalised st 90% ymberringi mehed. Mul muidugi ykskoik, aga naljakas lihtsalt, sest kunagi esimest korda Gabrieliga käies oli ka nende rongidega teema, et nad haakisid vagunid vales järjestuses kylge ja siis numbrid ei kattunud jne. Hilines see rong muidugi ka ca tunni, aga see India mõistes väga ok - siin tihti on ka tavaline, et hilineb nt 5 voi 8 tundi. Aga õudne oli see, et see kuramuse rong haises kuse järgi lihtsalt nii hullult, et võtab silmist vee välja. Jumal tänatud, et selle öörongi asemel Goast Keralasse lendasin. Ja kohalike prygimajandus ajab ikka juuksed peas pysti - kõik, mis vähegi tekib, kohe kaarega aknast välja. Ja neil tekib ikka palju seda prahti. Masendav.
Aga lõpuks siis nyyd siin Varkalas. Palju on siin India enda turiste, tulevad sisemaalt siia puhkama. Muid turiste ka muidugi ikka. Rohkem kaen homme ja muljetan siis ka homme. Praegu veel mõned pildid eilsest ja tänasest.
Esmalt, tervis hakkab tasapisi vist ikka paremaks minema, st mingit kliinikut otsima ma siin siiski ei hakka. Sellised kogemused vast jätan siiski vahele, kui vähegi võimalik. Aga täna juba saan peaaegu normaalselt elada jälle. Eile tulid mu eelmisesse kodumajutusse Alleppey’s 2 noort tydrukut Iisraelist. Yhel neist oli käeluu katki, kuna sõitsid Goas rolleriga ja kukkusid päris hullult. Sellist asja siin kyll kuidagi ei igatse, sellepärast olen ka ise sellised aktsioonid siin vahele jätnud, tuktukid sõidavad piisavalt odavalt. Kahju tydrukust muidugi, puhkus kõik sellega rikutud.
Ise käisin siis terve eilse päeva paadituuril mööda Kerala lugematuid järvi-jõgesid-kanaleid. See tuur oli ses mõttes väga hästi korraldatud, et alguses sõitsime yldse tavalise kohalikele mõeldud liinipaadiga sama routi, nagu kohalikud ise oma kyladesse liiguvad, poole maa pealt edasi väikeste kanuudega, et saaks sõita ka läbi väiksemate kanalite, mis lähevad näiteks otse keset kyla. Inimesed elavadki niimoodi, kylades, kuhu pääseb ainult mööda vett. Koos minuga olid tuuril 2 kutti, yks Kanadast ja teine Shveitsist, sõbrunesime omavahel ja jagasime kanuud...ylejäänud olid meil kõik hindud. Kuna olin ainuke naine paadis, sain erilise tähelepanu osaliseks - vana paadimees korjas mulle jõe pealt lilli ja laulis mingeid laulukesi 😀 Kanada ja Shveitsi tyybid on mõlemad töötud (tulid töölt ära ja myysid kõik oma vara maha), et nyyd vähemalt aasta aega reisida. Yks oli juba 8 kuud teel olnud. Cool. Nägime kohalikku kylaelu seal vete peal...naised pesid jões ennast, lapsi ja pesu, mehed tassisid peas betooni (vms ehitusmaterjale) ja ehitasid midagi, kalurid sõitsid kanuudega yhe maja juurest teise juurde ja myysid päevast saaki...nn liikuv turg. Kusjuures paljud kylad ei paistnud yldse eriti vaesed, mitmed majad olid isegi Euroopa mõistes väga korralikud lossid. Ymbritsev loodus oli valdavalt vesi ja riis, riis ja vesi. Nendes vesikylades on neil olemas kõik vajalik - koolid, templid, kirikud, poed, haiglad, isegi paat-kiirabi nägin. Igatahes oli eilne yks tõsiselt lahe chill päev keset maalilist loodust. Õhtul sõime oma kodumsjutuses kõik koos õhtust, pererahvas ja need Iisraeli tydrukud, seal siis kuulsin ka seda käeluu murdmise lugu. Täna hommikul tegin veel viimased tiirud oma kylas, käisin tuttava papi juures putkas pirukaid ostmas ja head aega ytlemas...ja siis rongijaama. Teel jaama kohtasin juhuslikult seda Shveitsi kutti eilselt paadituurilt, ta oli otsustanud ka sama rongiga siia Varkalasse tulla...see oli lahe, sest saime yhineda ja jagada tuktuki kulusid ja kohalikud tyytavad ka sedasi vähem. Minul oli rongipilet netist ette ära ostetud, naistevagunisse - Indias on igal pool olemas eraldi ootesaalid, vagunid jne naistele. Noh, et kui tahad olla rahulikult ja kindel, et keegi sind ei jõllita, ahista ega käpi. Ma mõtlesin ka, et hea rahulik sõita sedasi. Aga võta näpust, India on ikka India - nad olid vagunid kuidagi valesti nummerdanud. Minu vagun ja istekoht olid ikka täitsa tavalised st 90% ymberringi mehed. Mul muidugi ykskoik, aga naljakas lihtsalt, sest kunagi esimest korda Gabrieliga käies oli ka nende rongidega teema, et nad haakisid vagunid vales järjestuses kylge ja siis numbrid ei kattunud jne. Hilines see rong muidugi ka ca tunni, aga see India mõistes väga ok - siin tihti on ka tavaline, et hilineb nt 5 voi 8 tundi. Aga õudne oli see, et see kuramuse rong haises kuse järgi lihtsalt nii hullult, et võtab silmist vee välja. Jumal tänatud, et selle öörongi asemel Goast Keralasse lendasin. Ja kohalike prygimajandus ajab ikka juuksed peas pysti - kõik, mis vähegi tekib, kohe kaarega aknast välja. Ja neil tekib ikka palju seda prahti. Masendav.
Aga lõpuks siis nyyd siin Varkalas. Palju on siin India enda turiste, tulevad sisemaalt siia puhkama. Muid turiste ka muidugi ikka. Rohkem kaen homme ja muljetan siis ka homme. Praegu veel mõned pildid eilsest ja tänasest.
No comments:
Post a Comment