Hakkan varsti liikuma külabussidega lennujaama poole, et suundada edasi veel kaugemale lõunasse, Keralasse. Selle peale läheb tasapisi kulgedes suht terve päev st eeldatavalt täna midagi põrutavat ei sünni. Algselt plaanisin selle maa liikuda rongiga, aga rong läheb keset ööd, sõidab 16 tundi ja otsustasin, et ahh fuck it, teen omal elu natuke mugavamaks. Küll aga on põnevaid juhtumisi eilsest.
Kõigepealt selgus eile hommikul, et minu naaberbungalows elab samuti üksi reisiv eestlane Marko (kes võib vabalt ka Kalju olla, ta enda sõnul 😜). Marko on väga lahe reisisell, kes sarnaselt minuga pool ilma seljakotiga läbi kolistanud ega pelga igasuguseid ekstreemsusi. Ühtlasi on ta ka väga paranoiline selles osas, et lubasin ta oma blogisse panna, see on siis nagu see “Siin Me Oleme”, et panen su laulu sisse ja ei sealt siis enam pääse. Näed, Marko, kui sa seda millalgi nüüd loed - oledki juba laulu sees ja pääsu pole 😀 Ole õnnelik, et ma sust pilti ei teinud ja siia juurde ei lisa. Ühtlasi uurisin Markolt, kas tal ka bungalows rotid elavad...ta vastas, et rotte pole näinud, aga tal on seal mingid kahtlased elukad, kes lendavad, täpselt aru ei saa, mis loomad. Selle peale keegi kommenteeris, et need on siis äkki lihtsalt lendavad rotid. Kuna me ei suuda identifitseerida, mis tundmatud elukad need tema bungalows on, siis kutsun tiibadega rottideks. Indias on kõik võimalik.
Aga eile siis. Külast ma ikkagi apteeki ei leidnud ja andsin alla. Õnneks selgus pärast, et Marko on minust kaugelt praktilisem seljakotirändur ja tal oli kaasas ravimeid, ta jagas minuga oma aspiriini ja ninatilku. Praeguseks mul palavikku vist enam pole, aga kurk on valus ja hääl ära. Kuna eile tundsin ennast siiski juba kõbusamalt, otsustasin kõndida 7 km põhja pool olevasse Agonda Beachi, see on selline väike küla ilusa valge rannaga. Reaalsus oli see, et küla oli pigem nagu 10 km kaugusel, aga ei hullu, käisin ära. See Agonda oli väga ilus ja väga rahulik, chill koht, pikk valge liivaga rand ja vähem turiste ja melu. Rannas ajas end mulle külje alla üks kohalik tüüp, kes jagas usklikku kirjandust ja rääkis jumalast, enda sõnul on ta preestwr siin kuskil lähedal külas ja tema missioon elus on levitada jumalasõna. Vahemärkusena - Goa osariik on Indias ainus, mis on valdavalt kristlik. Teised on siis hindu ja islam suht segamini, hindusid muidugi rohkem. Kuna ta oli väga meeldivalt viisakas, jäin veidi vestlema. Siis tüüp ütles, et seal üleval kaljude otsas on üks koht, mis on nagu vaateplatvorm kivi peal, väga ilus ja näeb üle terve lahe, et kas ma olen juba seal käinud. Kuuldes, et ma ei ole, pakkus ta, et ok lähme, ma näitan. Üldiselt adun ma suht hästi inimeste ja olukordade puhul, mis on potentsiaalselt ohtlik ja mis ei ole, tema puhul hindasin, et ei ole ohtlik, ja ütlesin, et davai lähme. Tema mainitud viewpoint kaljude otsas oli tõesti väga ilus, pärast pilt ka. Ühtlasi rääkis tüüp mulle, et kuni ca aasta tagasi oli tal ka tavaline elu ja tavaline kontoritöö, kuni ta siis tee jumala juurde leidis. Mina küsisim, et millest siis korraga selline suur elumuutus...ja oi, see oli suur viga, sest selle peale kuulsin ma korraga ära terve tema loo. Või noh, äkki ei olnudki viga, inimeste lood on ju huvitavad. Aga mu küsimuse peale vastas tüüp mulle väga rahulikult, et ta on tegelikult seksisõltlane ja püüab vaga elu elades sellest nüüd paraneda, kuna ca aasta tagasi suri ta noor õde vähki ja see pani ta oma huvisid nö ümber hindama. Aga esialgu oli see väga koomiline, et ma olen temaga kahekesi kuskil kaljude peal üksildases kohas ja siis tüüp ütleb, et aa, btw, ma olen seksisõltlane ja suht kogu aeg vaatan, kust saab. Mina vastu, et ahhaa naiss naiss 😀Aga ei, tegelikult oli tüüp absoluutselt ohutu ja tõeline sexisõltuvusest paraneda püüdev jumalamees. Kasutasin siis juhust ja uurisin igasugu asju kohaliku elu ja kultuuri kohta, näiteks, et kuidas ta üldse saab olla seksisõltlane Indias, kus ilma abieluta selliseid asju reeglina ei saa ja tütarlapsed ei saa endale lubada üheöösuhteid, et kust ta neid partnereid üldse leiab. Tema sõnul suurtes linnades (ta elas enne Bangalores) ikka pidi saama, seal paljud naised üksi kas tööl või õppimas, vanematest eraldi ja valmis ikka proovima, et ajad ja kombed ikka muutuvad siin ka. Uurisin ka nende vägistamusteemade kohta Indias jne, aga sellest vast millalgi hiljem pikemalt. Lõpuks jätsime jumalamehega sõbralikult hüvasti ja nüüd on mul lisaks ka hulganisti usklikku lektüüri. Hiljem jalutasin veel Agondast tagasi ja kohale jõudes olin suht surnud. Siis lobisesime veel Markoga nats maast ja ilmast ja reisidest ja inimestest ja voodisse sain päris hilja. Eile tegin veel ka külanaistele head meelt ja käisin shoppamas...vaja nagu midagi pole, aga las neil olla siis minust siin mingitki kasu. Ok nüüd veel mõned pildid siit ja siis uued uudised juba Keralast.
.
Kõigepealt selgus eile hommikul, et minu naaberbungalows elab samuti üksi reisiv eestlane Marko (kes võib vabalt ka Kalju olla, ta enda sõnul 😜). Marko on väga lahe reisisell, kes sarnaselt minuga pool ilma seljakotiga läbi kolistanud ega pelga igasuguseid ekstreemsusi. Ühtlasi on ta ka väga paranoiline selles osas, et lubasin ta oma blogisse panna, see on siis nagu see “Siin Me Oleme”, et panen su laulu sisse ja ei sealt siis enam pääse. Näed, Marko, kui sa seda millalgi nüüd loed - oledki juba laulu sees ja pääsu pole 😀 Ole õnnelik, et ma sust pilti ei teinud ja siia juurde ei lisa. Ühtlasi uurisin Markolt, kas tal ka bungalows rotid elavad...ta vastas, et rotte pole näinud, aga tal on seal mingid kahtlased elukad, kes lendavad, täpselt aru ei saa, mis loomad. Selle peale keegi kommenteeris, et need on siis äkki lihtsalt lendavad rotid. Kuna me ei suuda identifitseerida, mis tundmatud elukad need tema bungalows on, siis kutsun tiibadega rottideks. Indias on kõik võimalik.
Aga eile siis. Külast ma ikkagi apteeki ei leidnud ja andsin alla. Õnneks selgus pärast, et Marko on minust kaugelt praktilisem seljakotirändur ja tal oli kaasas ravimeid, ta jagas minuga oma aspiriini ja ninatilku. Praeguseks mul palavikku vist enam pole, aga kurk on valus ja hääl ära. Kuna eile tundsin ennast siiski juba kõbusamalt, otsustasin kõndida 7 km põhja pool olevasse Agonda Beachi, see on selline väike küla ilusa valge rannaga. Reaalsus oli see, et küla oli pigem nagu 10 km kaugusel, aga ei hullu, käisin ära. See Agonda oli väga ilus ja väga rahulik, chill koht, pikk valge liivaga rand ja vähem turiste ja melu. Rannas ajas end mulle külje alla üks kohalik tüüp, kes jagas usklikku kirjandust ja rääkis jumalast, enda sõnul on ta preestwr siin kuskil lähedal külas ja tema missioon elus on levitada jumalasõna. Vahemärkusena - Goa osariik on Indias ainus, mis on valdavalt kristlik. Teised on siis hindu ja islam suht segamini, hindusid muidugi rohkem. Kuna ta oli väga meeldivalt viisakas, jäin veidi vestlema. Siis tüüp ütles, et seal üleval kaljude otsas on üks koht, mis on nagu vaateplatvorm kivi peal, väga ilus ja näeb üle terve lahe, et kas ma olen juba seal käinud. Kuuldes, et ma ei ole, pakkus ta, et ok lähme, ma näitan. Üldiselt adun ma suht hästi inimeste ja olukordade puhul, mis on potentsiaalselt ohtlik ja mis ei ole, tema puhul hindasin, et ei ole ohtlik, ja ütlesin, et davai lähme. Tema mainitud viewpoint kaljude otsas oli tõesti väga ilus, pärast pilt ka. Ühtlasi rääkis tüüp mulle, et kuni ca aasta tagasi oli tal ka tavaline elu ja tavaline kontoritöö, kuni ta siis tee jumala juurde leidis. Mina küsisim, et millest siis korraga selline suur elumuutus...ja oi, see oli suur viga, sest selle peale kuulsin ma korraga ära terve tema loo. Või noh, äkki ei olnudki viga, inimeste lood on ju huvitavad. Aga mu küsimuse peale vastas tüüp mulle väga rahulikult, et ta on tegelikult seksisõltlane ja püüab vaga elu elades sellest nüüd paraneda, kuna ca aasta tagasi suri ta noor õde vähki ja see pani ta oma huvisid nö ümber hindama. Aga esialgu oli see väga koomiline, et ma olen temaga kahekesi kuskil kaljude peal üksildases kohas ja siis tüüp ütleb, et aa, btw, ma olen seksisõltlane ja suht kogu aeg vaatan, kust saab. Mina vastu, et ahhaa naiss naiss 😀Aga ei, tegelikult oli tüüp absoluutselt ohutu ja tõeline sexisõltuvusest paraneda püüdev jumalamees. Kasutasin siis juhust ja uurisin igasugu asju kohaliku elu ja kultuuri kohta, näiteks, et kuidas ta üldse saab olla seksisõltlane Indias, kus ilma abieluta selliseid asju reeglina ei saa ja tütarlapsed ei saa endale lubada üheöösuhteid, et kust ta neid partnereid üldse leiab. Tema sõnul suurtes linnades (ta elas enne Bangalores) ikka pidi saama, seal paljud naised üksi kas tööl või õppimas, vanematest eraldi ja valmis ikka proovima, et ajad ja kombed ikka muutuvad siin ka. Uurisin ka nende vägistamusteemade kohta Indias jne, aga sellest vast millalgi hiljem pikemalt. Lõpuks jätsime jumalamehega sõbralikult hüvasti ja nüüd on mul lisaks ka hulganisti usklikku lektüüri. Hiljem jalutasin veel Agondast tagasi ja kohale jõudes olin suht surnud. Siis lobisesime veel Markoga nats maast ja ilmast ja reisidest ja inimestest ja voodisse sain päris hilja. Eile tegin veel ka külanaistele head meelt ja käisin shoppamas...vaja nagu midagi pole, aga las neil olla siis minust siin mingitki kasu. Ok nüüd veel mõned pildid siit ja siis uued uudised juba Keralast.
No comments:
Post a Comment