Tere hommikust! Algse plaani kohaselt pidime täna liikuma edasi Vaikse ookeani äärde, aga kuna siin on lihtsalt nii ilus, siis jääme veel üheks päevaks siia. Selliselt otsustama suunas meid ka meie hosteli pakkumine, et ööbides 3 ööd, saab neljanda tasuta. Nii et majutume täna tasuta ja liigume ookeani äärde homme varahommikul. Siin järve ääres on päris mitu kõrget vulkaani, neist suurim San Pedro nimeline. Plaan oli algselt täna sinna vulkaani tippu matkata, sga see jääb ära. Eile uurisime selle matka kohta kohalikes külades ja selgus, et pool matkarada on praegu täiesti suletud, kuna alles 2 nädalat tagasi oli siin päris kole intsident - sellel rajal matkavaid turiste ründasid mustades maskides matsheetedega mehed ja röövisid kõik, mis võtta andis. Selliseid asju olevat siin varem ka juhtunud ja turvalisuse mõttes on siis praegu nii. Vulkaani yhele kyljele poole peale saaks, aga seda me ei viitsi. Selle asemel lähene käime ühte teist rada, siin on võimalik ka mööda maad matkata näiteks ühest külast teise.
Eilse päeva veetsime Atitlani järve ääres asuvaid teisi külasid avastades ning see oli vist üks parimaid päevi mu reisidest üldse, loodus ja atmosfäär on siin lihtsalt nii lummav. Samuti on väiksemates külades elu ja atmosfäär hoopis teine. Sõitsime paadiga teisel pool järve asuvasse külla nimega San Pedro. Paadimees lasi meile sõites seda Madonna laulu “La Isla Bonita”, milles räägitakse, et “I fell in love with San Pedro...” etc, kuigi see oli tegelikult mitte mingi turistide paat vaid kohalikele külaelanikele. Väga lahe huumorimeel tal :) See San Pedro oli väga meeldiv rahulik küla, naised kudusid kangaid, kauplesid turul, ajasid oma asju. San Pedro oli täis igasugust erinevat huvitavat graffitit, tegin sellest palju pilte ka. Ja naljakas on jälle see mix fanaatilise katoliikluse ja maiade endi kultuuri ja usundite osas - linnas olid täiesti vabalt vaheldumisi seinamaalingud maiade endi ajaloost ja kultuurist, näiteks jänest ohverdamisele viiv maia, ning kohe seal kõrval kuulutused sellest, kuidas Jeesuses peitub igavene elu 😀 Naised müüsid tänaval värsket apelsinimahla ja seda mahla juues sattusin jutlema ühe kohaliku härraga ning sain teada väga palju huvitavaid asju. Siin kultuuris on üldiselt tavaks, et naised ja lapsed teevad enamasti kogu töö ära ja mehed molutavad niisama, hängivad kuskil ja arutavad maailma asju. Nii ka see pere - naine ja tütar tassisid apelsine, tegid sellest mahla, sebisid ostjaid jne, mees vaatas rõõmsalt pealt ja veetis minuga juteldes aega. Sain teada, et tema ja üldse inimesed siin külades kuuluvad sellisesse hõimu nagu tzutujil ning neil on oma keel, tzutujili keel. Neid olevat kokku ca 80 000 nende külade peale. Nad on siin üldse kõik väga uhked oma keele üle ja uudishimulikud ka meie keele osas - englishit keegi eriti ei räägi, sga saavad siiski nii palju aru, et meie räägime omavahel mingit muud keelt kui english ja tulevad uurima, mis keeled meil on. See mees tahtis õppida, kuidas on eesti keeles apelsin ja õpetasin talle, vähemalt esialgu jäi talle meelde :) Lisaks õpetas ta mulle mõningaid asju oma tzutujili keeles ja minu suureks üllatuseks olid osad sõnad sarnased euroopa keeltele nt apelsin on umbes nagu orandźa (orange) ja joogitops või klaas on vaase. See on päris veider, kuna minu teada ei ole maide keeltel indo-euroopa keeltega küll mitte mingisugustki sugulust. Imetlesime veel San Pedro absurdselt vastuolulist graffitit ning sõitsime paadiga järgmisesse külla nimega San Marcos, mis on siinsetest küladest kõige kaunima loodusega. Ja tõepoolest, nägime imelisi vaateid järvele ja küladele, nägime suuri musti kotkaid üsna lähedal kivi peal puhkamas jne. San Marcose juurest algab mingi looduskaitseala, kus sai teha umbes tunniajast matka. Otsustasime matkata, aga kuidagi õnnestus meil oma matkarajal ikkagi ära eksida, nii et lõpuks käisime läbi puuviljapuude džungli, nägime neid puhkavaid kotkaid, leidsime end kuskilt võsast jne, ning lõpetasime õnnelikult San Marcose küla keskel. Lisaks kolasime ka külas sees mingeid pisikesi radu pidi ja avastasime end kohvipõõsaste võsast, banaani- ja papaiapuude võsast, kellegi kanaaiast jne. Paljud puud ongi suht metsikud, korjasime vabalt igalt pool puuvilju nt avokaado, laim, papaia, apelsinid, ainult banaanid olid nats liiga toored veel. Mõnikord oli ainult vaja otsida mingi pikk toigas, et sellega puuvilju puu otsast kätte saada, lisan pärast pildi, kus Terje on sellega ametis. Nüüd tegelikult ongi mul aeg otsas, peame liikuma hakkama, lisan mõned pildid eilsetest küladest ja vaadetest.
Eilse päeva veetsime Atitlani järve ääres asuvaid teisi külasid avastades ning see oli vist üks parimaid päevi mu reisidest üldse, loodus ja atmosfäär on siin lihtsalt nii lummav. Samuti on väiksemates külades elu ja atmosfäär hoopis teine. Sõitsime paadiga teisel pool järve asuvasse külla nimega San Pedro. Paadimees lasi meile sõites seda Madonna laulu “La Isla Bonita”, milles räägitakse, et “I fell in love with San Pedro...” etc, kuigi see oli tegelikult mitte mingi turistide paat vaid kohalikele külaelanikele. Väga lahe huumorimeel tal :) See San Pedro oli väga meeldiv rahulik küla, naised kudusid kangaid, kauplesid turul, ajasid oma asju. San Pedro oli täis igasugust erinevat huvitavat graffitit, tegin sellest palju pilte ka. Ja naljakas on jälle see mix fanaatilise katoliikluse ja maiade endi kultuuri ja usundite osas - linnas olid täiesti vabalt vaheldumisi seinamaalingud maiade endi ajaloost ja kultuurist, näiteks jänest ohverdamisele viiv maia, ning kohe seal kõrval kuulutused sellest, kuidas Jeesuses peitub igavene elu 😀 Naised müüsid tänaval värsket apelsinimahla ja seda mahla juues sattusin jutlema ühe kohaliku härraga ning sain teada väga palju huvitavaid asju. Siin kultuuris on üldiselt tavaks, et naised ja lapsed teevad enamasti kogu töö ära ja mehed molutavad niisama, hängivad kuskil ja arutavad maailma asju. Nii ka see pere - naine ja tütar tassisid apelsine, tegid sellest mahla, sebisid ostjaid jne, mees vaatas rõõmsalt pealt ja veetis minuga juteldes aega. Sain teada, et tema ja üldse inimesed siin külades kuuluvad sellisesse hõimu nagu tzutujil ning neil on oma keel, tzutujili keel. Neid olevat kokku ca 80 000 nende külade peale. Nad on siin üldse kõik väga uhked oma keele üle ja uudishimulikud ka meie keele osas - englishit keegi eriti ei räägi, sga saavad siiski nii palju aru, et meie räägime omavahel mingit muud keelt kui english ja tulevad uurima, mis keeled meil on. See mees tahtis õppida, kuidas on eesti keeles apelsin ja õpetasin talle, vähemalt esialgu jäi talle meelde :) Lisaks õpetas ta mulle mõningaid asju oma tzutujili keeles ja minu suureks üllatuseks olid osad sõnad sarnased euroopa keeltele nt apelsin on umbes nagu orandźa (orange) ja joogitops või klaas on vaase. See on päris veider, kuna minu teada ei ole maide keeltel indo-euroopa keeltega küll mitte mingisugustki sugulust. Imetlesime veel San Pedro absurdselt vastuolulist graffitit ning sõitsime paadiga järgmisesse külla nimega San Marcos, mis on siinsetest küladest kõige kaunima loodusega. Ja tõepoolest, nägime imelisi vaateid järvele ja küladele, nägime suuri musti kotkaid üsna lähedal kivi peal puhkamas jne. San Marcose juurest algab mingi looduskaitseala, kus sai teha umbes tunniajast matka. Otsustasime matkata, aga kuidagi õnnestus meil oma matkarajal ikkagi ära eksida, nii et lõpuks käisime läbi puuviljapuude džungli, nägime neid puhkavaid kotkaid, leidsime end kuskilt võsast jne, ning lõpetasime õnnelikult San Marcose küla keskel. Lisaks kolasime ka külas sees mingeid pisikesi radu pidi ja avastasime end kohvipõõsaste võsast, banaani- ja papaiapuude võsast, kellegi kanaaiast jne. Paljud puud ongi suht metsikud, korjasime vabalt igalt pool puuvilju nt avokaado, laim, papaia, apelsinid, ainult banaanid olid nats liiga toored veel. Mõnikord oli ainult vaja otsida mingi pikk toigas, et sellega puuvilju puu otsast kätte saada, lisan pärast pildi, kus Terje on sellega ametis. Nüüd tegelikult ongi mul aeg otsas, peame liikuma hakkama, lisan mõned pildid eilsetest küladest ja vaadetest.
No comments:
Post a Comment