Tere hommikust! Meil siin nimelt alles varahommik. Kirjutan kähku paar rida ja stardin siis mägedesse yhte väikesesse linna Chichicastenango, kus toimub täna pühapäevane suur turupäev ja näeb kohalikku elu kõige ehedamal kujul. Et sinna saada on vaja enne ca 2 h chicken busidega sõita, nii et tuleb vara startida.
Eile siis kolistasime nende bussidega siia järve äärde ja tõepoolest, meil olid kanad bussis :) Selles mõttes see bussi nimi igati õigustab end. Lisaks oli bussis veel palju toredaid kohalikke inimesi, kellega jutlesime. Nad on ikka nunnult huvitatud valgetest inimestest...enamasti valged ei julge siin nrnde chicken bussidega sõita js sõidavad selle asemel kallite turustitransfeeridega. Nii et kohalikes kylabussidega on hoopis teine elamus ja meie kohalike jaoks ka. Jutlesime yhe indiaaninaisega riiete teemal. Küsisin, kas teeme temaga selfie ka, ta algul ütles, et ei tohi (nad on üldse väga touchy selles osas, usuvad, et foto võtab nende hinge ära, nii et alati on enne viisakas luba küsida), aga mõne aja pärast tal sai uudishimu võitu ja ta ütles, et ok, kus see selfie on nüüd siis 😀 Lisan siia selle selfie ka. Samuti tutvusin ühe noore poisiga, kes rääkis mulle palju oma hõimust ja keelest jne. Aga seda kõike ei jõua siia ümber kirjutada praegu.
Aga Panajachel siis, Atitlani ääres. See küla ise on võrdlemisi igav, ainult shoppingule orienteeritud, aga vaated järvele ja vulkaanidele selle ümber on hingematvalt kaunid. Õhk on värske ja karge, ööbime ühes hostelis, mille taga on kohalike elamised suurte aedadega ja vaade järvele. Mul on siin maast laeni aknad ja rõdu, saan kõike seda rohelust voodist kiigata...just äsja sebisid aias oravad. Kuked kisavad akna taga juba mitu tundi ega lase hästi magada, aga eks see olegi kohalik reaalne elu. Rohkem praegu ei kirjutagi, kuna on aeg sõita läbi kohalike külade selle piirkonna suurimale turupäevale.
Eile siis kolistasime nende bussidega siia järve äärde ja tõepoolest, meil olid kanad bussis :) Selles mõttes see bussi nimi igati õigustab end. Lisaks oli bussis veel palju toredaid kohalikke inimesi, kellega jutlesime. Nad on ikka nunnult huvitatud valgetest inimestest...enamasti valged ei julge siin nrnde chicken bussidega sõita js sõidavad selle asemel kallite turustitransfeeridega. Nii et kohalikes kylabussidega on hoopis teine elamus ja meie kohalike jaoks ka. Jutlesime yhe indiaaninaisega riiete teemal. Küsisin, kas teeme temaga selfie ka, ta algul ütles, et ei tohi (nad on üldse väga touchy selles osas, usuvad, et foto võtab nende hinge ära, nii et alati on enne viisakas luba küsida), aga mõne aja pärast tal sai uudishimu võitu ja ta ütles, et ok, kus see selfie on nüüd siis 😀 Lisan siia selle selfie ka. Samuti tutvusin ühe noore poisiga, kes rääkis mulle palju oma hõimust ja keelest jne. Aga seda kõike ei jõua siia ümber kirjutada praegu.
Aga Panajachel siis, Atitlani ääres. See küla ise on võrdlemisi igav, ainult shoppingule orienteeritud, aga vaated järvele ja vulkaanidele selle ümber on hingematvalt kaunid. Õhk on värske ja karge, ööbime ühes hostelis, mille taga on kohalike elamised suurte aedadega ja vaade järvele. Mul on siin maast laeni aknad ja rõdu, saan kõike seda rohelust voodist kiigata...just äsja sebisid aias oravad. Kuked kisavad akna taga juba mitu tundi ega lase hästi magada, aga eks see olegi kohalik reaalne elu. Rohkem praegu ei kirjutagi, kuna on aeg sõita läbi kohalike külade selle piirkonna suurimale turupäevale.
No comments:
Post a Comment