Eile oli selle reisi seni ülivõimsalt kõige erakordsem päev. Nagu kirjutasin, oli plaan minna mägedesse kohalikule turule. Krista ja Heve eelistasid järve ääres puhata ja ei tulnud, nii et olime Terjega kahekesi kaks hullu, kes chicken bussidega selle tee ette võtsid. Üsna usuleige inimesena ei tulnud ma alguses selle peale, et pühapäev on lisaks turupäevale ka veel oluline päev kirikus käimise ja muude religioossete rituaalide seisukohast. Siin aga suhtuvad kohalikud religiooni fanaatilise õhinaga ning lisaks olime tunnistajateks paljudele põnevatele rituaalidele, mis seal mägilinnakeses aset leidsid.
Aga kõigest algusest. Yhes meie mitmest chicken busist pidas yks noormees kõva häälega üle bussi jutlust, algul luges kõigile väga ilmekalt piiblit ette, seejärel pani piibli ära ja kirjeldas elavalt, kuidas ta on oma tee jumala juurde leidnud ning leidnud usus oma elu mõtte. Seda jutlust pidades läks ta täitsa nagu transsi ja elas niivõrd sisse, et hakkas kohati lausa nutma. Meie bussi kanad on nüüd küll äärmiselt usuteadlikud ja katoliikluse tulihingelised toetajad, peale sellist innustavat loengut. Bussidega on siin üldse nii, et igaüks võib seal avalikult pidada üle bussi loenguid ükskõik mis teemal. Ning bussides avastasin veel ühe naljaka detaili...kohalikud naised kannavad siin moblat oma põues või rinnahoidjas. Olen juba korduvalt näinud, kuidas näiteks minu kõrval istuvad preilid kougivad oma rinnahoidjast välja mobla, tsekivad seal oma facebooki ja instat ja muid asju, ja siis läheb mobla mängleva kergusega põue tagasi. Ei teagi, kas see on mingi mugavuse teema või mis. Vast saan millalgi mõne käest küsida. Aga turu- ja usupäev siis. Peale 2 tundi seiklust bussidega ja fanaatilist loengut jumala armust jõudsime kohale. Esimese asjana nägime protsessiooni - religioosne jalutuskäik läbi linna. Hiljem avastasime kohaliku kiriku ja läksime uudistama. Juba kiriku trepil toimus tohutu action. Paljud tõsiusklikud liikusid kiriku trepist üles põlvili ja pooleldi roomates, viibutada viirukitopsikuid. Samas kõrval käis ikka agar turumelu ka. Kirikus sees paljud kohalikud palvetasid, oma maia dialektides, mitte en español. Lisaks toimus seal üks veider rituaal, millest ma ei saa hästi aru. Kiriku keskel põrandal olid suured kiviplaadid, millele kohalikud asetasid ruudukujuliselt küünlaid ja küünalde vahele roosi õielehti. Seejärel kallati sinna peale rummi. Lisaks piserdati rummiga ka seintel olevaid pühakute kujusid. Osa sellest rummist läks muidugi vahepeal ikka kurku ka, ei ole siin midagi, et ainult Jeesusele ja pühakutele 😀 Väike klõmm läks rituuali käigus ikka vahel endale ka. Keegi usutadlikum inimene võib mind muidugi selle tähenduse osas valgustada (rummi joomise aspekti osas olen juba isegi valgustunud :P), aga üldiselt paistsb siin, et kohalikud on üsna edukalt miksinud kokku oma iidsed usundid ja katoliikluse. See on selline segu. Jeesuse kuju näiteks oli neil sulgede jms kohaliku kraamiga kaunistatud, ning Jeesus kirikus kandis lisaks sulgedele ja pärlitele ka kohaliku käsitööna valminud maia mustritega rahvuslikku kotikest. Samuti käisime kohalikul surnuaial, mis on vaatamisväärsus omaette, ja sattusime seal kohaliku ohverdusrituaali peale. Kohalikud panevad maha sellise ohvrianni - lilled, taimed, toidukraami, näiteks komme ja jahu ja kindlasti ka mune (igas ohvriannis oli vähemalt 4 muna). Siis panevad selle põlema. Kysisin ühe kohaliku naise käest, mis värk sellega on ja ta seletas, et see on ohverdamine jumalatele, niiöelda kauplemise eesmärgil - meie ohverdame jumalale toitu ja asju ja vastutasuks küsime midagi, mida meil vaja. Lisan pärast sellest aktsioonist pilte ka. Jumal tänatud, et nad põletavad nüüd komme ja jahu ja tooreid mune, et jumalaga diili teha, mitte ei verista üksteist nagu aastasadu tagasi.
Turg ise oli loomulikult ülimalt värvikirev. Nägime kohalikku elu kõige ehedamal kujul. Üks mees jalutas seaga, üks müüd lehmi, paljud müüsid kohalikku odavat toitu, käsitööd, kõike läbisegi. Kirjeldada ongi nats keeruline, lisan mõned pildid. Täna lähme varsti aga avastama teisi külasid Atitlani järve ääres.
Nüüd siis pildid turust ja viiruki ja rummiga usuhulludest.
Aga kõigest algusest. Yhes meie mitmest chicken busist pidas yks noormees kõva häälega üle bussi jutlust, algul luges kõigile väga ilmekalt piiblit ette, seejärel pani piibli ära ja kirjeldas elavalt, kuidas ta on oma tee jumala juurde leidnud ning leidnud usus oma elu mõtte. Seda jutlust pidades läks ta täitsa nagu transsi ja elas niivõrd sisse, et hakkas kohati lausa nutma. Meie bussi kanad on nüüd küll äärmiselt usuteadlikud ja katoliikluse tulihingelised toetajad, peale sellist innustavat loengut. Bussidega on siin üldse nii, et igaüks võib seal avalikult pidada üle bussi loenguid ükskõik mis teemal. Ning bussides avastasin veel ühe naljaka detaili...kohalikud naised kannavad siin moblat oma põues või rinnahoidjas. Olen juba korduvalt näinud, kuidas näiteks minu kõrval istuvad preilid kougivad oma rinnahoidjast välja mobla, tsekivad seal oma facebooki ja instat ja muid asju, ja siis läheb mobla mängleva kergusega põue tagasi. Ei teagi, kas see on mingi mugavuse teema või mis. Vast saan millalgi mõne käest küsida. Aga turu- ja usupäev siis. Peale 2 tundi seiklust bussidega ja fanaatilist loengut jumala armust jõudsime kohale. Esimese asjana nägime protsessiooni - religioosne jalutuskäik läbi linna. Hiljem avastasime kohaliku kiriku ja läksime uudistama. Juba kiriku trepil toimus tohutu action. Paljud tõsiusklikud liikusid kiriku trepist üles põlvili ja pooleldi roomates, viibutada viirukitopsikuid. Samas kõrval käis ikka agar turumelu ka. Kirikus sees paljud kohalikud palvetasid, oma maia dialektides, mitte en español. Lisaks toimus seal üks veider rituaal, millest ma ei saa hästi aru. Kiriku keskel põrandal olid suured kiviplaadid, millele kohalikud asetasid ruudukujuliselt küünlaid ja küünalde vahele roosi õielehti. Seejärel kallati sinna peale rummi. Lisaks piserdati rummiga ka seintel olevaid pühakute kujusid. Osa sellest rummist läks muidugi vahepeal ikka kurku ka, ei ole siin midagi, et ainult Jeesusele ja pühakutele 😀 Väike klõmm läks rituuali käigus ikka vahel endale ka. Keegi usutadlikum inimene võib mind muidugi selle tähenduse osas valgustada (rummi joomise aspekti osas olen juba isegi valgustunud :P), aga üldiselt paistsb siin, et kohalikud on üsna edukalt miksinud kokku oma iidsed usundid ja katoliikluse. See on selline segu. Jeesuse kuju näiteks oli neil sulgede jms kohaliku kraamiga kaunistatud, ning Jeesus kirikus kandis lisaks sulgedele ja pärlitele ka kohaliku käsitööna valminud maia mustritega rahvuslikku kotikest. Samuti käisime kohalikul surnuaial, mis on vaatamisväärsus omaette, ja sattusime seal kohaliku ohverdusrituaali peale. Kohalikud panevad maha sellise ohvrianni - lilled, taimed, toidukraami, näiteks komme ja jahu ja kindlasti ka mune (igas ohvriannis oli vähemalt 4 muna). Siis panevad selle põlema. Kysisin ühe kohaliku naise käest, mis värk sellega on ja ta seletas, et see on ohverdamine jumalatele, niiöelda kauplemise eesmärgil - meie ohverdame jumalale toitu ja asju ja vastutasuks küsime midagi, mida meil vaja. Lisan pärast sellest aktsioonist pilte ka. Jumal tänatud, et nad põletavad nüüd komme ja jahu ja tooreid mune, et jumalaga diili teha, mitte ei verista üksteist nagu aastasadu tagasi.
Turg ise oli loomulikult ülimalt värvikirev. Nägime kohalikku elu kõige ehedamal kujul. Üks mees jalutas seaga, üks müüd lehmi, paljud müüsid kohalikku odavat toitu, käsitööd, kõike läbisegi. Kirjeldada ongi nats keeruline, lisan mõned pildid. Täna lähme varsti aga avastama teisi külasid Atitlani järve ääres.
Nüüd siis pildid turust ja viiruki ja rummiga usuhulludest.
No comments:
Post a Comment