Krista tuletas mulle hommikul meelde, et oleme unustanud väga olulisest persoonist, Obamast rääkida, seega räägime nüüd Obamast :D Siia saamisega oli meil kohati igasugust jama - küll lennukid hilinesid, siis ei saanud õigel ajal maanduda, Vahemaandumine oli meil Londonis ja seal tiirutasime ca pool tundi linna kohal õhus, kuna olevat olnud ülitihe lennuliiklus ning ei antud luba maanduda. Siis pidime istuma Miamis ümber oma Lima lennule, aga Miamis ei saanud me maanduda, kuna Obama otsustas just sel ajal ise Miamit külastada. Obama oli just Miamisse saabumas (misiganes põhjusel), ning kuna ta pidi samal ajal seal maanduma kui meie, siis otsustati, et Obama on ikkagi olulisem kui meie ja teised inimesed ning koikidel lendudel keelati samal ajal Miamis maandumine ära. Seega me siis tiirutasime pikalt Miami kohal ja ootasime, kuni Obama lennuvaljal ja lennujaamas oma asjad aetud saab. Pärast passikontrollis rääkisid ka security poisid õhinaga mulle, et "Yes, yes Obama was just here".
Aga täna on juba meie viimane päev Limas. Veetsime selle Barranco linnaosas kolades. Barranco on umbes selline nagu teoreetiliselt võiks olla meie Narva-Jõesuu. Seal on palju vanu väga ilusaid ja uhkeid häärbereid, millest paljud on praeguseks vaga uhkelt restaureeritud, samas teised on ikka veel räämas ja hoolitsemata. Enamuses kaunilt restaureeritud majades on praeguseks hotellid, restoranid, kohvikud, kunstigaleriid jne, see on selline väga kunstilembene piirkond. Paljud kunstnikud ise elavad neid majades ning müüvad samas ka oma toodangut ning korraldavad näitusi. Tutvusime ühe Walesist parit kunstnikuga, kes rääkis, kuidas ta 30 aastat tagasi siia elama kolis ning siin oli kõik varemetes ja hoolitsemata, väidetavalt oli tema kogu piirkonnas esimene, kes oma maja restaureerida lasi. Tutvusime üldse igasuguste inimestega, kohalikega, kuna siin kõik kipuvad ikka kangesti valgete turistidega lobisema ja uudistama. Barranco keskväljakul on raamatukogu ja piilusime sinna ka sisse, uksel on suur plakat püstoli pildiga ning sellel kiri, et "relvaga sisenemine siin keelatud". Mujal igal pool võib, aga raamatukogus ei peaks. Mul tuli kohe meelde see Mehhiko film, kus mängisid Antonio Banderas ja Salma Hayek (no nimi muidugi jälle ei meenu), Salma Hayek pidas raamatupoodi ja peale seda, kui sinna saabus veetlev Antonio oma relvadega, lasti kogu raamatupood sodiks ja lõpuks vist lasti õhku ka. Jah, relvad võiks tõepoolest jätta raamatukogu ukse taha.
Õhtuks maabusime jälle Park Kennedys, see on see park, mille ehitustoööd ilmselt kunagi ei lõpe. Täna õhtul oli seal taas tasuta disko, rahvas kepsutas tantsu ja muidugi olid kohe platsis vanahärrad, kes üritasid mind tantsule moosida, pluss veel kaks nooremat tüüpi, kes tahtsid kangesti suhelda. Ma rääkisin neile, et selleks, et ma tantsima hakkaksin, on ikka päris mitu pisco sour t vaja ära lahendada (pisco sour on Peruu samakas, millest tehakse ka kokteili. See samakas ise on vastikvastikvastik, aga kokteilid võivad vahel päris ok olla). Pisco sour it keegi siiski hõlma alt välja ei võtnud, nii et tantsimine jäi ikka ära. Lõpuks, kui huvi meie vastu hakkas juba liigseks muutuma, lasime jalga.
Homme hommikul lendame dzunglilinna Iquitosesse ja organiseerime end seal ülehomseks kuskile dzunglisse edasi. Lisaks lubas minu vana sõber Nick, kes seal jätkuvalt elab, viia meid eelnevalt baari ja seejärel diskole. Homme. Uued uudised siis vast ka homme.
Lõpetuseks paar pilti Barranco kunstihäärberitest.
No comments:
Post a Comment