Tiibadega rotid ja seksisõltlastest preestrid

Hakkan varsti liikuma külabussidega lennujaama poole, et suundada edasi veel kaugemale lõunasse, Keralasse. Selle peale läheb tasapisi kulgedes suht terve päev st eeldatavalt täna midagi põrutavat ei sünni. Algselt plaanisin selle maa liikuda rongiga, aga rong läheb keset ööd, sõidab 16 tundi ja otsustasin, et ahh fuck it, teen omal elu natuke mugavamaks. Küll aga on põnevaid juhtumisi eilsest.
Kõigepealt selgus eile hommikul, et minu naaberbungalows elab samuti üksi reisiv eestlane Marko (kes võib vabalt ka Kalju olla, ta enda sõnul 😜). Marko on väga lahe reisisell, kes sarnaselt minuga pool ilma seljakotiga läbi kolistanud ega pelga igasuguseid ekstreemsusi. Ühtlasi on ta ka väga paranoiline selles osas, et lubasin ta oma blogisse panna, see on siis nagu see “Siin Me Oleme”, et panen su laulu sisse ja ei sealt siis enam pääse. Näed, Marko, kui sa seda millalgi nüüd loed - oledki juba laulu sees ja pääsu pole 😀 Ole õnnelik, et ma sust pilti ei teinud ja siia juurde ei lisa. Ühtlasi uurisin Markolt, kas tal ka bungalows rotid elavad...ta vastas, et rotte pole näinud, aga tal on seal mingid kahtlased elukad, kes lendavad, täpselt aru ei saa, mis loomad. Selle peale keegi kommenteeris, et need on siis äkki lihtsalt lendavad rotid. Kuna me ei suuda identifitseerida, mis tundmatud elukad need tema bungalows on, siis kutsun tiibadega rottideks. Indias on kõik võimalik.
Aga eile siis. Külast ma ikkagi apteeki ei leidnud ja andsin alla. Õnneks selgus pärast, et Marko on minust kaugelt praktilisem seljakotirändur ja tal oli kaasas ravimeid, ta jagas minuga oma aspiriini ja ninatilku. Praeguseks mul palavikku vist enam pole, aga kurk on valus ja hääl ära. Kuna eile tundsin ennast siiski juba kõbusamalt, otsustasin kõndida 7 km põhja pool olevasse Agonda Beachi, see on selline väike küla ilusa valge rannaga. Reaalsus oli see, et küla oli pigem nagu 10 km kaugusel, aga ei hullu, käisin ära. See Agonda oli väga ilus ja väga rahulik, chill koht, pikk valge liivaga rand ja vähem turiste ja melu. Rannas ajas end mulle külje alla üks kohalik tüüp, kes jagas usklikku kirjandust ja rääkis jumalast, enda sõnul on ta preestwr siin kuskil lähedal külas ja tema missioon elus on levitada jumalasõna. Vahemärkusena - Goa osariik on Indias ainus, mis on valdavalt kristlik. Teised on siis hindu ja islam suht segamini, hindusid muidugi rohkem. Kuna ta oli väga meeldivalt viisakas, jäin veidi vestlema. Siis tüüp ütles, et seal üleval kaljude otsas on üks koht, mis on nagu vaateplatvorm kivi peal, väga ilus ja näeb üle terve lahe, et kas ma olen juba seal käinud. Kuuldes, et ma ei ole, pakkus ta, et ok lähme, ma näitan. Üldiselt adun ma suht hästi inimeste ja olukordade puhul, mis on potentsiaalselt ohtlik ja mis ei ole, tema puhul hindasin, et ei ole ohtlik, ja ütlesin, et davai lähme. Tema mainitud viewpoint kaljude otsas oli tõesti väga ilus, pärast pilt ka. Ühtlasi rääkis tüüp mulle, et kuni ca aasta tagasi oli tal ka tavaline elu ja tavaline kontoritöö, kuni ta siis tee jumala juurde leidis. Mina küsisim, et millest siis korraga selline suur elumuutus...ja oi, see oli suur viga, sest selle peale kuulsin ma korraga ära terve tema loo. Või noh, äkki ei olnudki viga, inimeste lood on ju huvitavad. Aga mu küsimuse peale vastas tüüp mulle väga rahulikult, et ta on tegelikult seksisõltlane ja püüab vaga elu elades sellest nüüd paraneda, kuna ca aasta tagasi suri ta noor õde vähki ja see pani ta oma huvisid nö ümber hindama. Aga esialgu oli see väga koomiline, et ma olen temaga kahekesi kuskil kaljude peal üksildases kohas ja siis tüüp ütleb, et aa, btw, ma olen seksisõltlane ja suht kogu aeg vaatan, kust saab. Mina vastu, et ahhaa naiss naiss 😀Aga ei, tegelikult oli tüüp absoluutselt ohutu ja tõeline sexisõltuvusest paraneda püüdev jumalamees. Kasutasin siis juhust ja uurisin igasugu asju kohaliku elu ja kultuuri kohta, näiteks, et kuidas ta üldse saab olla seksisõltlane Indias, kus ilma abieluta selliseid asju reeglina ei saa ja tütarlapsed ei saa endale lubada üheöösuhteid, et kust ta neid partnereid üldse leiab. Tema sõnul suurtes linnades (ta elas enne Bangalores) ikka pidi saama, seal paljud naised üksi kas tööl või õppimas, vanematest eraldi ja valmis ikka proovima, et ajad ja kombed ikka muutuvad siin ka. Uurisin ka nende vägistamusteemade kohta Indias jne, aga sellest vast millalgi hiljem pikemalt. Lõpuks jätsime jumalamehega sõbralikult hüvasti ja nüüd on mul lisaks ka hulganisti usklikku lektüüri. Hiljem jalutasin veel Agondast tagasi ja kohale jõudes olin suht surnud. Siis lobisesime veel Markoga nats maast ja ilmast ja reisidest ja inimestest ja voodisse sain päris hilja. Eile tegin veel ka külanaistele head meelt ja käisin shoppamas...vaja nagu midagi pole, aga las neil olla siis minust siin mingitki kasu. Ok nüüd veel mõned pildid siit ja siis uued uudised juba Keralast.

. 

Ikkagi India - rotid!

Hei! Kuna siin on kõik nii nunnu ja turvaline jne, turistipiirkond ikkagi, siis hakkasin juba tasapisi vist unustama, et tegu on ikkagi Indiaga ja kõik on võimalik. Eile õhtul voodis olles avastasin nimelt, et mul elavad bungalows rotid. Sibas yks agaralt ringi seal. Tegelikult elavad nad ilmselt küll kuskil lähedal asuvas prügihunnikus vms, aga toas toumetavad ka, ja katusel kuulsin ka kolistamist. Esialgu ehmatasin küll päris ära, aga arvestan siiski sellega, et India on maa, kus kõik sellised asjad on võimalikud ja keegi ei pilguta silmagi selle peale. Eks ma siis elan ka koduloomadega 😀 Ongi lisa mu eelmise korra tuvidele.
Rottidest jamam lugu on see, et olen haige, külmetus, ilmselt see ventikas toas puhus peale liiga tugevalt ja nüüd pean kuidagi sellega hakkama saama. Väljas kogu aeg 33 kraadi sooja, öösel 27, aga mul oli öösel külm st vist palavik. Hommikul lähen apteeki otsima. Täna küll jalutasin lähedalolevad külad ja rannad läbi, aga suht väsitav oli niimoodi haigena ja ülejäänud pool päeva lihtsalt magasin maha. Seega ega mul täna muid uudiseid polegi kui haigus ja rotid. Paar pilti ka kohalikust rannast st mitte selline ilus turistide jaoks klanitud rand vaid külainimeste oma. Kurb on siin see, et turistid elavad nagu kuningad, joovad kallites restodes kalleid kokteile (kohalikus mõttes)  ja kõik on kenasti korras (kui nüüd need rotid hotellis ja prügimäed hotelli taga välja arvata), aga kohalikud elavad reaalselt kilest ja papist ja palmilehtedest hurtsikutes. Kohtusin oma jalutuskäigul ühe vanema briti härraga, kes iga aasta siin mitu kuud elab, külmapõgenik...ta rääkis, et kohalikel siin kūlades on turistid ainus sissetulekuallikas (pole tehaseid, poode, riigiasurusi, tööstist jne, mis looks töökohti) ja sel aastal on turiste väga vähe ja külainimesed suht näljas. Britid elavad brexiti-hirmus, Thomas Cook, kes neid otselendudega siia lennutas, on pankrotis, paljud teised ei armasta mustust (ja rotte hotellitoas) jne. Mu bungalow taga peab yks kena kohalik naine hädist poodi, müüb igasugust odavat mittekvaliteetset kräppi, mida mul pole vaja, ja kogu aeg ta aina kutsub mind oma poodi, kliente eriti ei käi ka...homme lähen ja ostan talt midagi, kuigi mul vaja pole, lihtsalt talle abiks ja meeleheaks.
Aga nüüd tuppa oma koduloomade juurde. Krt, palavik vist ikka, mul külm, kuigi õues hetkel 28 kraadi sooja.

Rannapuhkus :D

Nüüd siis Delhi hullusele vahelduseks väike rannapuhkus, paar päeva päikest ja sooja ja kokteile ja palmi all raamatute lugemist. Ok, nii igavalt just ka elu ei kulge. Eile õhtul hilja lendasin siis Delhist Goasse ja ööbisin ühes väikeses külas nimega Bogmalo beach (jah, seal on rand ka), puhtalt seetõttu, et see asus lennujaama lähedal. Hommikul aga oli mul aega ja läksin seda Bogmalot avastama. Tegu on tõeliselt rohelise, nunnu ja rahuliku külaga, ning rand on ilus, valge liivaga...ja mis kõige uskumatum, suht inimtühi. Ainult mõned kohalikud jalutasid. Et siiski päris ära ei ununeks, et tegu on ikkagi Indiaga, kohtasin külateel ikka ka lehmi, sigu ja kerjuseid. Aga ma ei tea, tõesti nii palju vist elus juba igasugu urkaid pidi reisitud, enam nagu ei panegi eriti tähele neid. Teel kohtasin ka ühte meeldivat vanemat härrat, kes oli siin üles kasvanud, kuid elab praegu juba ammu Kanadas ja oli tulnud nüüd pühadeks lapsepõlvekoju puhkusele. Härra oli väga tore, näitas mulle kätte odava kohalike söögikoha ja bussipeatuse ja seletas, kui palju piletid maksavad, et nad ei saaks mulle tünga teha. Olgu öeldud, et hiljem pool päeva külabussidega sõitmist läks kõik kokku maksma mulle 1,2 eurot :)
Sellest rääkides hüppan vahepeal nats ajas edasi õhtusöögi juurde. Nimelt siin ööbimiskoha kõrval on mul ilus resto, vaatega üle lahe, head india toidud jne. Läksin sööma ja silmanurgast näen, et üks noormees veidi eemal sööb ja muudkui vahib mind. Noh neid vahtijaid on siin nagunii igal sammul,  nii et ma ei reageerinud, tegelesin oma piltidega moblas jne. Siis tüüp lõpetas oma prae ja maksis arve ja hakkas nagu minema....aga ei. Tuli mu lauda ja ütles: "Ma mõtlesin, et üksi on  ikka nii igav süüa, kas ma ehk tohin siin sinuga koos süüa?" Ma siis ütlesin umbes nii, et kuule sa just praegu ju juba lõpetasid söömise, ma nägin küll. Selle peale tema, et aaaa......aaaaga ma võin veel süüa! Telliski endale uuesti uue portsu toitu ja oli sunnitud selle ka veel omale sisse ajama. Suht chubby oli see tüüp, itsitasin omaette, et pole ime, kui 2 praadi, äkki juhtub seda pidevalt... Aga mul oli tast nats hale ja samal ajal tahtsin ka näha, kas ta reaalselt suudab  nii palju süüa, seega lasin tal olla. Suutis küll.
See koht, kuhu täna külabussidega kolistasin, on Palolem,  mis asub Lõuna-Goas. Veedan siin 2 järgnevat päeva, rahulikult, ööbin rannas bungalows ja kuulen voodisse, kuidas lained ukse all mühavad. Rand on ilus, ümberringi rohelus ja palmid, ainult et ikkagi  natukene liiga turistikas on siin see olemine. Venelasi palju, külas müüvad rannanänni jne. Aga paar päeva paras lõõgastuda. Homme-ülehomme plaanin hästi palju jalutada, kõik ümberkaudsed kohad läbi.
Täna hommikul minu Bogmalo beachi majutuskohas näitas mu majaperenaine mulle chillikasvatust, ta parasjagu istutas midagi maja taga ja nägi, et ma piilun, selle peale ta kutsus ligi ja näitas, mis ja kuidas, oli päris põnev.  Mitte, et ma chillit enne näinud poleks, aga need olid täitsa beebichillid, alles taimehakatised. Tädi väitis, et kui õigesti hooldada, siis juba 1,5 kuuga hakkavad vilja kandma.
Aga ok, siin on hilja juba, aitab küll. Uued uudised homme. Mõned pildid siis ka, Bogmalost ja Palolemist.

New Delhi

Muretsemiseks ei ole üldse põhjust - olen elus ja terve ning kolasin tänase päeva nii aktiivselt mööda Delhit, et kirjutamiseks on alles praegu mahti. Lennujaamas aja mõttes isegi oleks õnnestunud, aga see nett seal oli selline ei ela-ei sure. Aga algusest siis.
Eile õhtul Varssavi lennujaamas ootasin oma Delhi lendu loomulikult koos indialastega, suures osas. Ja no mõni asi ei  muutu ikka kunagi....kui ülejäänud rahvas saab enamasti ikka viisakalt oldud, siis  neil pinkide ümbrused ja alused nagu prügimägi, kommipaberid käivad käest ikka laias kaares kohe põrandale maha, muu sodi ka sinna järgi, juba lennujaamas. Ja no ma ise pole ju üldse mitte  mingi eriline puhtusefriik, kannatan päris palju, aga no see  nende räpasus on ikka midagi täiesti ületamatut.
Delhis kohal olles oli mul terve päev aega, kuni oma õhtuse Goa lennuni, seega suundusin linna. Räpasus ja prügimäed muidugi on ikka igal pool, aga muus osas tundub, et nad on vist siin ikka paremuse suunas arenenud. Käisin jalgsi läbi vana Delhi, mida muidu ei soovitata üksikul valgel naisel mitte mingil juhul teha (aga no ma muidugi läksin ikka, sest see kõige huvitavam), sõitsin rikshadega, kauplesin turul...ei midagi hullu. Jah, nad vahivad ja püüavad juttu teha ja pakuvad oma teenuseid jne, aga keegi ei ahistanud. Pühad lehmad oma pühade sitahunnikutega ning kerjused muidugi on ikka, aga ma vist harjunud juba, panin minimaalselt tähele. Eks nad pea ju ka kuskil olema. Isegi ükski rikshamees ei lõbustanud  mind juttudega maha põlenud raudteejaamadest ja suletud  asutustest, ma täitsa pettunud kohe :D Vana Delhi ise on aga muidugi ikka midagi täiesti sõnulseletamatut oma kaoses, milles siiski on ikka mingi oma korrapärasus ja loogika ja asjad toimivad. Seda on üsna võimatu kirjeldada, lisan hoopis pilte, et saaks rohkem aimu. Kohalikud püüavad siin igal sammul minust salaja pilte teha, see on väga lõbus, sest mina teen ju neist ka ja ega ei saa siis pahaks panna. Paljud tahavad ka koos minuga endast pilte teha...olen kehtestanud enda jaoks reegli, et teen pilte laste, naiste ja peredega, meestega  mitte, sest neil olevat kombeks neid pärast pagan teab milleks kasutada. Aga üks noormees täna nii kenasti palus, et tema ema ei oska inglise keelt, kuid tahaks ka minuga pilti, tegime siis koos emaga nunnu perepildi. Mul suur kollektsioon  neid juba. Turvalisusest rääkides, rikshameesteks valin siin teadlikult vanad mehed....noh teate isegi,  miks. Ei ole hullu midagi, kui ise mõistlik olla.
Ilm oli Delhis üllatavalt soe, päikseline ja 18 kraadi. Ainult õhk on ikka metsikult saastatud ja hingata pole midagi, samuti on see mustus igal pool õhus, jääb nahale jne...täna peale paari tundi käimist puutusin korra nägu ja avastasin, et  mustarullid kooruvad juba näolt sellise ühtlase kihina. Muidugi paljud selle peale ilmselt küsivad, et mida siis on vaja minna nii segasesse ja roppu kohta, aga vot on vaja, siit saab teistsuguseid elamusi, eheda, toore, lihtsa, tõelise elu kogemusi. Muide, piltide jaoks ma ei käinud ekstra mingeid hulle  nurgataguseid otsimas, tegu ongi täiesti tavalise eluga linnas. Kuigi jah, eks siin ole ilusamaid piirkondi ka.
Nüüd õhtul lendasin Goasse ja liigun siin homme bussidega lõuna poole, aga sellest homme. Esmalt pildid ja siis panen ennast likku, et seda tolmukorda maha saada. Head ööd!

India!!!

Back to my first love. Eelmisest korrast on juba kõvasti üle kümne aasta möödas ja juba pikemat aega on mul olnud tunne, et on vaja minna. Ja kui on vaja minna, siis on vaja minna. Pälvin sellega ilmselt Aasta Hullu auhinna, aga seekord lähen täiesti üksi. See annab teistsuguse vabaduse, vaimses mõttes, vabaduse kulgeda omas tempos, kuulata lugusid, mida inimestel on rääkida, sulanduda kohalikku kultuuri.
India tähendab mustust, prügi, lehmi, rikshajuhte, kelle lemmiklause on, et minu valitud hotell põles just hiljuti maha ja ta võib mind hoopis paremasse paika viia, ülerahvastatust, kerjuseid, aga samas erakordset vabadust, elurõõmu, iidseid kultuure, vürtse, värve, suurepärast toitu...selle kõige juures ununeb ebameeldiv üsna pea. Ning  mu kallid sõbrad, kes te mu pärast muretsete ning informeerite mind kõigi nende seksinäljas vaevlevate India meeste osas - jah, ma tean. Tean. Kirjutan sellest teemast millalgi hiljem pikemalt, aga hetkel lihtsalt rahu. Saan endaga hakkama, ostan kohale jõudes kaitsevahendid (ei, mitte kondoome vaid noa ja närvigaasi 😀) ja hoian silmad lahti kahtlaste olukordade osas. Jänesed ei joo shampust.
Lendan õhtul Tallinn-Varssav-New Delhi. New Delhist peagi edasi lõunasse. Homme hommikul olen kohal ja homme siis vast ka esimesed muljed. Igaks juhuks lisan siia ka kaardi - peale Delhit plaanin liikuda mööda Araabia mere rannikut Lõuna-Goast alla lõunasse, läbi Kerala, kuni selle alumise lõunatipuni välja. Indiast ja selle eripäradest kirjutan edaspidi põhjalikumalt, aga praegu sean end stardivalmis. Kirjutamiseni Indiast!