StartStart!

Igaks juhuks ma veel väga kõvasti ei kilka, et mitte ära sõnada, aga vähemalt praegu paistab olukord lubav, lendu veel tühistatud ei ole. Hakkamegi kohe varsti lennujaama suunduma ja viimased lehvitamised siin kõigile praegu.
Üks asi vajab siiski selgitamist, nimelt on viimasel ajal pea kõik tuttavad minu käest uurinud, et mida ma kaasa võtan. No ma ei tea, minu meelest on see äärmiselt ebaoluline info, aga näib kõiki huvitavat. Naljakal kombel on sellest eriti huvitatud minu meessoost tuttavad, otsekui lootes, et ma vastan "10 cm kehapinda katvad bikiinid ja fotoka, et seda ohtralt jäädvustada, muud ei miskit" :P Igatahes, tõe huvides olgu siis asi selge: kaasa pakkisin pikad püksid, pika seeliku, lühikese seeliku, paar t-särki, bikiinid, plätud ja kleidikese. Fotoka ja päikesekreemid ka. Kogu lugu.
Aga nüüd on aeg. It´s time. Loodetavasti uued uudised homme Singapurist.

Sooja päikest otsima...jälle

Sel aastal näib, et aastaajad on siin meie laiuskraadil vahetusse läinud - kevadele järgnes seekord talv. Otsekui järgiks loodus minu elurütmi, et seekord lahkume talve asemel veidi hiljem, ja talvgi saabub veidi hiljem :) Kahjuks ei ole see seegi kord ainus loodusjõudude mängitud trikk - hakkan juba igati normaalsena võtma asjaolu, et iga reisiga kaasneb mingi jama, näiteks mudalaviinid, tuhakatastroofid, rahvarahutused...nüüd siis seekord lumetorm. Lendame homme läbi Frankfurdi ja kuna seal möllab kevade kohta üsna ebatavalise nähtusena lumetorm, siis on paljud lennud tühistatud ja meie homse lennu toimumine pisut kahtlane. Eilne lend näiteks tühistati, tänane vist toimus, samas homseks lubab ilmateade jälle lumetormi. Aga harjutamine teeb meistriks, ilmselgelt, nimelt ei olegi hetkel enam (või veel) mingit paanitsemist ega muretsemist. Elu näitab, et kuidagimoodi laabuvad lõpuks kõik asjad. Võibolla hoopis teistmoodi, kui ma plaanin, aga...what the hell. Vaatame. Igatahes, veider või mitte, aga ma hakkan kuidagi pihta saama või aduma, mis loogikaga vanasti muistsed eestlased ja ka teised kultuurid oma loodusjõududele ja jumalustele ohvriande tõid. Oleks rahvausuga soojemad suhted, läheks viiks vast isegi mõned andamid hiide, suure tamme jalamile :D

Seekordne sihtkoht on Indoneesia, no kohe kuidagi ei saa selle Kagu-Aasiata. Edaspidi tulevad Kuuba, Panama, Nicaragua ja Tonga, ausõna :D Aga homme õhtupoole siis stardime Tallinnast läbi Frankfurdi Singapuri ja sealt juba edasi. Esialgu Balile, kuhu ma tegelikult ei tahtnud üldse minna, aga ei saa sellest eriti üle ega ümber Indoneesia puhul. Plaanidest lähemalt jõuan vast veel homme enne minekut kirjutada, hetkel lihtsalt lisan siia väikesese pildi Indoneesias Komodo saarel elutsevast komodo varaanist, kavatseme neid kindlasti vaatama minna. Üsna kole ja ka ebameeldiva iseloomuga elukas pidi olema, aga uudishimu võidab nii mõnegi hirmu. Eks ta ole selline Indoneesia maskott omamoodi, seega puha patt oleks nii populaarset looma mitte eksponeerida.

 

Ilus ta ei ole

Juhan Liiv tabas omal ajal täpselt naelapea pihta, kirjutades oma isamaalistes luuletustes Eesti kohta, et "ilus ta ei ole". "Igav liiv ja tühi väli" on ka maailma parim kirjeldus meie kodumaa kohta. Just täpselt seda me praegu oma bussiaknast näemegi...läbime praegu bussiga viimaseid kilomeetreid Tallinna poole ja oleme parasjagu kusagil Märjamaa ja Varbola vahel. Veider tunne on. Kõikjal on tühjus, inimeste puudumine, värvide puudumine, madalad männid ja pooleldi sulanud must lumi...ilus ta ei ole. Raadiost oleme juba teada saanud kõige olulisema info, mis Eestis uudiskünnist ületab, näiteks et Inga Allikul ja Toomas Lungel sündis tütar ja Tallinnas protestitakse või hakatakse protestima linna liigse raha raiskamise vastu. Pärnus maju vaadates oli kogu aeg veider tunne, nagu oleks kõik majad lammutatud, aga mitte päris lõpuni, nii, et 2 või 3 alumist korrust on miskipärast alles jäetud. Majadel nimelt tundub kõigil ülevalt midagi puudu olevat. Madalal rippuv üleni pilves taevas kipub majadele peale langema ja lämmatama, aga ei saa öelda, et see ei oleks kuidagi oma. Oma ja tuttav ja tegelikult on hea vahepeal tagasi olla, aga harjumine võtab nüüd jälle üksjagu aega. Kõige raskem paistab hetkel olema harjumine värvide puudumisega (lisaks ilmselgele, külmale kliimale).
Nii et ongi nüüd selleks korraks jälle finito ja tuleb uuesti kohaneda ja tööle hakata. Tegelikult oleks Eesti üsna ideaalne riik, kui saaks elada vastupidi, et enamuse aastast elada kuskil mujal ja siis tulla mõneks kuuks siia, Eestisse, puhkust veetma. Igatahes oleme edukalt tagasi ja Heidi teatas, et meie korteriga on endiselt kõik OK ja Triibuga ka. Triibu järele olen küll meeletult igatsenud ja vahtinud kogu aeg igal pool postkaardilettide ääres unistavalt kõiki neid pilte või kaarte, kus on vöödilised kassid peal.
Üks asi veel. Kui kedagi huvitab eriti ekstreemne seljakotiturism, selline, mida meie veel teinud ei ole ja karta on, et vist ei teegi, kuna minul valge naisena oleks see ilmselt üsna eluohtlik, siis ma soovitan väga soojalt lugeda ühte teist reisiblogi. Aadressi ma hetkel ei saa miskipärast siia copy-pasteda, aga tasub minna lehele blog.gomaailm.ee ja seal keegi Arne nimeline noormees seikleb juba pikemat aega seljakotiga mööda Aafrikat, näiteks Nigeerias, Ghanas jne. Ta on kirjanduslikus mõttes suht andekas ja väga hea hoo ja huumoriga kirjutab sellistest juhtumistest, mis enamuse inimesi viiks ilmselt üsna kiiresti närvivapustuseni. Elamus ja naerukrambid on garanteeritud.
Aga nüüd tõesti kõik ja kohtumiseni juba uutel reisidel. Adios. Ahjaa, soovijad siis saavad minuga ühendust võtta ja registreerida end Mustamäe teele eksootiliste alkoholide ja maiustuste degusteerimisele. Kiirustage, sest kohad on piiratud :P

Aklimatiseerumine ei kulge eriti edukalt

Roomas õitsevad kirsid ja puud hakkavad lehte minema, nagu meil maikuus. Muidu oleks kõik üsna idülliline, aga see kuramuse kliima...Gab kurdab, et tal on selg külmast kange ja mina olen kapitaalselt külma saanud, hakkan kohe varsti suunduma apteeki, et hankida nohurohtu ja mingeid gripidrooge. Elada ei lase see paganama nohu ja kibevalus kurk ja külm on ka kogu aeg...nali seisneb selles, et Roomas on praegu päevasel ajal nii umbes 18 kraadi sooja ja õhtul-öösel ilmapäikeseta vast kuskil 10 kandis. Osa rahvast käib siin T-sörgi väel ringi, aga mina lõdisen oma jopega. Me oleme veetnud viimased poolteist kuud stabiilselt nii pluss 35 kraadises kliimas ja nüüd on mingi 18 ikka üsna hale, ülehomme Eestisse jõudes saan ilmselt närvivapustuse.
Kui kliima kõrvale jätta, on Rooma praegu väga ilus, päikeseline ja igati kevadine, itaalia köök on ikka sama vapustav kui alati ja mööda tänavaid lonkimine mõnus. Oleme käinud vaatamas Colosseumi ja muid arhitektuurimälestisi ja kolanud niisama linnas, vaadanud ilma ja inimesi ja hinganud sisse vana maailma hõngu. Kontrast idaga on esialgu üsna kardinaalne. Arhirektuurimälestiste nagu näiteks ajaloolise Rooma Foorumi külastamise kohta teatas Gab põlglikult, et see on ju nagu Viljandi lossivaremed, no natukene suurem vast. Ma küll ei jaga tema arvamust, aga las igal olla oma. Mulle meeldis. Aga ma ei viitsi rohkem kirjutada, pean oma grippi ravima hakkama.
Ja teie, mu kallid omakasupüüdlikud sõbrad, saate oma jao kodus. Sirts, kui sul hästi läheb, siis äkki saad isegi nati kangemat kraami kui shokolaad :P

East Meets West

Kui kõik läheb hästi, maandume homme hommikul kevadises Roomas. Idamaade kultuurist läbi imbunud, ootab nüüd siis lääne tsivilisatsiooni häll, kuhu kõik teed pidavat viima (meie sajandil juba ka kõik õhuteed).
Arvake ära, kas Gab käis eile hommikul Petronase tornis? No muidugi et mitte :) Magasime, ujusime, vedelesime vannis, shoppasime kilode kaupa shokolaade kaasa ja istusime kohvikutes. Ahjaaaaaa, kuidas ma saan unustada reisi õnnestumise seisukohalt kõige olulisema asja - leidsin eile õhest poest oma jaapani ploomiveini, juhhuuuuuu! Aga nüüd lennukile.