Sõitsime eile oma nunnult metsikult vulkaanide ja madudega Ometepe saarelt mandrile tagasi ja chicken busidega Granada linna. Granada on siin üks ilusamaid vanaaegseid koloniaallinnu, värviliste majade, katedraalide, väikse shoppinguga jne. Chicken busid olid siin juba veidi elavamad kui saarel, rohkema rahva ja meluga, pungil täis ja naised müüsid pirukaid jms kõikvõimalikku träni. Kohalikud vedasid bussis toorest kala, mis haises hullult, panid selle koti meile pea kohale pagasirestile...mõtlesin kogu aeg, et millal verist vett pähe hakkab tilkuma, aga ei hakanud siiski. Ühes kohas oli teel mingi surnud loom ja nägime suurt raisakotkaste parve seal kallal. Kohalikud ise olid ülisõbralikud, ühes kohas tuli peale naine väikese lapse ja arbuusiga süles, maha minnes aga andis ta arbuusi meile, et võtke, tal polegi üldse lugu sellest arbuusist 😀 Söömegi siin praegu seda hommikusöögi kõrvale. Ainult naljakas oli see, et bussipeatusest meid majutuskohta oli ca pool tundi astuda, meil mõlemil 2 kotti, minul üks käsi veel moblaga ja google mapsiga orienteerumas, ja siis lisaks veel arbuus kuidagi kaenlas. Aga ära tõime. Nüüd siis alates eilsest Granadas, vahelduseks veidi linnaelu. Siin saab jalutada kenasti promenaadil, vaadata kunsti ja käsitööd, kohalikku melu on rohkem jne. Granadas on terve selle nädala muideks International Poetry Week, mis tähendab, et igal pool üle linna on õhtuti erinevaid happeninge. Eile näiteks oli keskväljakul tasuta kontsert. Ööbime väga ilusas vanas koloniaalstiilis majas, kus on ilus roheline siseõu ja saame siin võrkkiikedes chillida. Täna õhtul lähene väikesele tuurile - siin läheduses nimelt on taas üks vulkaan, mis on aktiivne ja kui pimedas kraatrisse sisse vaadata, siis näeb seal sees mulisevat kuuma laavat. Inimesi viiaksegi siis õhtul pimedas kraatrist sisse vaatama. Kusjuures mõned sajad aastad tagasi mingi mitte eriti taibukas munk siin nägi seda punakalt hõõguvat laavat augus, arvas, et see on kuld, ja kargas sisse. Enne õhtut aga lähme nüüd veel linna avastama. Mõned pildid ka ja kirjutamiseni.
No comments:
Post a Comment