Pensionäride talvepäevad

Jõudsime täna lõunal Rooma, kust homme hommikul läheb lend Kuala Lumpurisse. Lootsin, et jõuame veel kolada täna linnas, vaadata Colosseumi ja muud maailmakuulsat, aga võta näpust. Vanadus...järgmine aasta tuleb seljakotireisi asemel minna pensinäride sanatooriumipuhkusele. Juba lennukis hakkas mul pea korralikult valutama, hostelisse jõudes oli sellele lisandunud veel kohutav iiveldus ja külmavärinad. Käisime siiski natuke linnas lonkimas ja pizzat söömas ja tulimegi tagasi tuppa...magama. Ja nüüd kurdab Gabriel samu sümptomeid ja magamegi ilmselt kuni homme hommikuni välja. Colosseum ja muud ajaloolised vaatamisväärsused peavad veel kuni märtsi keskpaigani ilma meieta hakkama saama.
Mulle meenus Krister Kivi essee sellest, kuidas ta pidi külastama Colosseumi ja see tal 2 korda järjest erinevatel põhjustel nurjus ning lõpuks, olles oma eesmärgi siiski teoks teinud, valdas teda kõikehõlmav iiveldustunne, olles selle vägivaldsete meelelahutuste kantsi ära näinud. Nii äärmuslikult ma küll vana-roomast ja selle varemetest ei mõtle, aga ikkagi tunnen ka mina kuidagi, et tegu ei ole just linnaga, mis sind avasüli vastu võtaks. Aga minu tajud on muidugi hetkel tugevast peavalust ja iiveldusest moonutatud, nii et minu muljed ja tajud on praegu nagunii äärmiselt ebausaldatavad.
Ilmselt olen ma tõepoolest liiga palju filme vaadanud, aga kõndides Roomas, kus tõesti on igal sammul jälle mingid ajaloolised vaatamisväärsused, väljakaevamised, areenid ja väljakud, eeldan ma millegipärast kogu aeg, et mõnel järgmisel väljakul jalutab mulle südamerahus vastu palja ülakehaga Brad Pitt või Russell Crowe...või veel parem, mõlemad korraga. Paljas ülakeha oleks muidugi üsna silmatorkav ja kandjale piinarikas 8-kraadises rõskes Rooma talves.
Jah, see ilm. Siiani olevat Roomas olnud ca 13 kraadi sooja, aga nüüdseks on külmalaine siiagi jõudnud, nii et täna oli juba hulga jahedam. Siiski, Eesti miinus 28 kraadiga võrreldes suisa paradiis. Hommikul lennuki õhku tõustes oli mul tunne nagu võiks ilmselt olla inimesel, kes keset sõjakeerist, enne kui vaenlane jõuab tema ukse lõplikult maha murda, suudab sekund varem kuidagimoodi läbi akna põgenema pääseda. Huh, seekord veel jäin ellu, aga jälitajad ei ole siiski kaugel.
Aga mis ma ikka siin fantaseerin, lähen hoopis uuesti magama. Head ööd.