Unimütsid

Ilmselt on see ikka veel lennuväsimus ja samuti ajavahe, mis mõjutab...magame siin suht kogu aeg. Praegu on siinse aja järgi kell juba kohe 1 päeval, aga meie alles ärkame, öösel aga ei tule pikalt kuidagi und.
Eile õhtul käisime vaatamas Petronase kaksiktorne, Malaisia kõige kuulsamat ehitist. Õhtusel ajal ongi tegelikult õige aeg, kuna siis säravad tornid kogu oma hiilguses nagu kristallid ja vaade neile on tõepoolest vapustav. Vaatasime ja ahhetasime ning pildistasime seda torni iga nurga alt. Kahte torni ühendavale jalutussillale 41.korruse kõrgusel on muidu täiesti võimalik minna, aga ainult hommikusel ajal, plaanisimegi selle täna ette võtta, aga kuna nüüd alles ärkasime, siis läks see plaan vett vedama. Homme hommikul uuele katsele. Lisaks lonkisime niisama city piirkonnas ja imetlesime kõiki ülejäänud kõrghooneid, mis Petronasele just palju alla ei jää. Petronas ise on loomulikult naftakompanii...surprise eksole. Naftaga teenitud rikkust ei saa ju kuidagi häbeneda.
Alkoholiga on siin riigis naljakad lood. Kuna enamus rahvast on moslemid, siis nad ei joo. Riik on selles mõttes küll liberaalne, et alkoholi siiski baarides ja lennujaamades müüakse, kuid seda ostavad peamiselt ainult turistid ja seega on alkoholi hind üüratu, tõesti üüratu. Loogika on ilmselt siis selles, et kui turist juba meie rikkasse riiki tuleb ja meie religiooni ignoreerides kavatseb jooma hakata, siis kindlustame vähemalt, et ta jätaks selle eest siia nii palju raha kui võimalik. Eile näiteks võtsime ühes baaris tavalise kannu õlut (mitte üleliia suure) ja see maksis ca 10 EUR. Enam ei võta. 2 pilti ka teile.

Sellised need tornid siis ongi

Hotelli lähedal on meil üks väike toidupood, see loomake hängib seal seina peal õhtuti

Mõned pildid

LInnapilt Kuala Lumpurist

Vot selline peab välja nägema 1 õige naine

Vaade meie aknast tänavale, pimedas esialgu

Kuala Lumpuris, lõpuks ometi

Lõpuks ometi on selleks korraks meie lennumaraton lõppenud ja oleme kohal, kuigi esialgu üsna väsinud ja uimased. Natuke siis vahepealsest.
Roomas andis mu peavalu ja kehv enesetunne lõpuks järele ja tõepoolest tundus linn oluliselt meeldivam. Õhtust hakkas sadama vihma ja sadas terve õhtu ja öö, isaks veel järgmise hommiku, mil lennujaama sõitsime, ning soe ja lõhnav vihm pehmendas tõepoolsest kõiki emotsioone. Aga Roomat avastame rohkem siiski tagasi koju minnes.
Lendasime vahemaandumisega Qatari pealinnas Dohas. Qatar muideks olevat maailma k'ige rikkam riik, kui võtta hindamiskriteeriumiks kuu sissetuleku ühe inimese kohta. Nafta, ohjeldamatult naftat on selle taga. Doha lennujaam oli tegelikult nagu teletupsumaa, kuna see oli organisereritud väga naljakalt ja sealjuures efektiivselt värvide järgi. Lennujaamal on mitu eraldiseisvat hoonet ehk terminali ja nad kõik on er värvides- kollane, sinine ja lilla. Võibolla oli mõni veel, aga mul ei õnnestunud näha. Näiteks kollases terminalis on kõik sildid, viidad, infolauad jne kollased, sinises sinised jne ning juba check in'i tehes saab inimene omale kas sinise, kollase või lilla pileti. Sinine pilet ja terminal on neile, kes Qatarist edasi ei lenda, kollane meiseugustele transiitreisijatele ja lilla.... no gay business, it' s VIP business :P Lilla on first ja business class reisijatele. Lennukile minnes või sellelt tulles peab inimene jälgima ümbritsevaid värve ja liikuma oma värvi järgi. Lihtne ja geniaalne, mis? Igatahes lõpuks oma Doha - Kuala Lumpur lennukis istudes tundsin ma end nagu kollane teletups ja tahtsin pidevalt kilgata tinkivinkitinkivinki ja lalaaaa.
Kuala Lumpurist endast ka paar sõna. Kliima on kuum, soime ja märg, kui toas lülitada konditsioneer välja, on mõne hetke pärast voodiriided märjad. Kuna tegu on tõsise moslemimaaga, siis väga paljalt ja õhukeselt keegi kuumast hoolimata riides ei käi, mõned ignorantsed turistid ainult. Pean minema kuskilt pikka maani seelikut hankima, kaasa ma unustasin selle võtta, aga vaja hakkab seda kindlasti mine´ma. Muide, paistab, et meil on toas natuke loomariiki ka esindatud, nimelt praegu sibab 1 sipelgas mul siin mööda ekraani ja ma ei ole teps mitte õues pargis vaid oma hotelliutoas. Ööbime Chinatownis, kuna siin on kõige odavam, ja hotell on üsna korralik, meil on näiteks maast laeni suur aken, mis avaneb Chinatowni peamisele turutänavale ja siit on huvitav all tänaval toimuvat sagimst jälgida. Pärast vast panen paar pilti ka üles. Põhiliselt oleme täna toas maganud, kuna lennuk jõudis hommikul ja olime pikast lendamisest väga väss, aga natuke siiski uurisime linna ka, Kuala Lumpur tundub esmapilgul äärmiselt kaootiline, koos eksisteerivad hindud, hiinlased, igasugu muid karvaseid ja sulelisi, arhitektuuris ja linnapildis on see kõik läbisegi,eriti modernsed pilvelõhkujad vahelduvad hiinlaste putkadega ja räpaste nurgatagustega jne. Käisin täna vaatamas linna peamist mosheed, mille külastamisel ei lastud mind enne sisse, kui olin riietunud nende mõistes korralikult. Niigi olin enda meelest korralikult riides, jalad-käed-õlad-kõik muu kaetud, ent sellest oli ikkagi vähe, pidin selga ajama ka veel bruka ja moslemi pearäti. 30-kraadises kuumas oli see üsna karm ja higi voolas selle all ojadena.
Islamist veel natuke. Qtar Airways on ju üdini islamistliku riigi lennufirma ja sellest tulenevalt oli igal sammul arvestatud nende vajadustega. Lennukis näiteks näidati lennu jälgimise tablool kogu aeg, mis suunas ja kui kaugel täpselt asub parasjagu Meka, seda juhuks, kui mind näiteks peaks lennu ajal tabama vastupandamatu soov langeda vahekäiku pikali ja hakata palvetama. Hoidku Allah selle eest, et pea siis oleks mõnes muus suunas kui Meka suunas! Esialgu irvitasin selle üle endamisi, ent kui lennuk sattus vahepeal 10 km kõrgusel päris hullu turbulentsi, ei tundunud korraga palvetamise mõte sugugi enam nii absurdsena. Muide, Doha lennujaamas mõtlesin enne natuke blogida, aga blogspot oli muutnud ennast araabiakeelseks :)
OK, nüüd tegeleme muude asjadega. Väljas läks just pimedaks, läheme õhtust sööma ja siis vaatama pimedas helendavat Kuala Lumpuri kuulsaimat vaatamisväärsust, Petronase kaksiktorne.

Pensionäride talvepäevad

Jõudsime täna lõunal Rooma, kust homme hommikul läheb lend Kuala Lumpurisse. Lootsin, et jõuame veel kolada täna linnas, vaadata Colosseumi ja muud maailmakuulsat, aga võta näpust. Vanadus...järgmine aasta tuleb seljakotireisi asemel minna pensinäride sanatooriumipuhkusele. Juba lennukis hakkas mul pea korralikult valutama, hostelisse jõudes oli sellele lisandunud veel kohutav iiveldus ja külmavärinad. Käisime siiski natuke linnas lonkimas ja pizzat söömas ja tulimegi tagasi tuppa...magama. Ja nüüd kurdab Gabriel samu sümptomeid ja magamegi ilmselt kuni homme hommikuni välja. Colosseum ja muud ajaloolised vaatamisväärsused peavad veel kuni märtsi keskpaigani ilma meieta hakkama saama.
Mulle meenus Krister Kivi essee sellest, kuidas ta pidi külastama Colosseumi ja see tal 2 korda järjest erinevatel põhjustel nurjus ning lõpuks, olles oma eesmärgi siiski teoks teinud, valdas teda kõikehõlmav iiveldustunne, olles selle vägivaldsete meelelahutuste kantsi ära näinud. Nii äärmuslikult ma küll vana-roomast ja selle varemetest ei mõtle, aga ikkagi tunnen ka mina kuidagi, et tegu ei ole just linnaga, mis sind avasüli vastu võtaks. Aga minu tajud on muidugi hetkel tugevast peavalust ja iiveldusest moonutatud, nii et minu muljed ja tajud on praegu nagunii äärmiselt ebausaldatavad.
Ilmselt olen ma tõepoolest liiga palju filme vaadanud, aga kõndides Roomas, kus tõesti on igal sammul jälle mingid ajaloolised vaatamisväärsused, väljakaevamised, areenid ja väljakud, eeldan ma millegipärast kogu aeg, et mõnel järgmisel väljakul jalutab mulle südamerahus vastu palja ülakehaga Brad Pitt või Russell Crowe...või veel parem, mõlemad korraga. Paljas ülakeha oleks muidugi üsna silmatorkav ja kandjale piinarikas 8-kraadises rõskes Rooma talves.
Jah, see ilm. Siiani olevat Roomas olnud ca 13 kraadi sooja, aga nüüdseks on külmalaine siiagi jõudnud, nii et täna oli juba hulga jahedam. Siiski, Eesti miinus 28 kraadiga võrreldes suisa paradiis. Hommikul lennuki õhku tõustes oli mul tunne nagu võiks ilmselt olla inimesel, kes keset sõjakeerist, enne kui vaenlane jõuab tema ukse lõplikult maha murda, suudab sekund varem kuidagimoodi läbi akna põgenema pääseda. Huh, seekord veel jäin ellu, aga jälitajad ei ole siiski kaugel.
Aga mis ma ikka siin fantaseerin, lähen hoopis uuesti magama. Head ööd.

Lisame talispordile rohkem värskust

Nonii, eelmisest pikast reisist on jälle pea aasta möödas ja arvake ära, kes läheb järgmiseks pooleteiseks kuuks suusatama, lumelauatama, lumes möllama ja nautima muid vapustavaid talverõõme? Just täpselt, õige vastus on VAHET POLE, kuna mina see kohe mitte kindlasti ei ole ei sel ega ka järgnevatel aastatel. Las jääda lume- ja külmarõõmud neile, kes seda armastavad, minu jaoks on talverõõmud tõelised rõõmud alles siis, kui seda talve saab +30 kraadises kliimas veeta.
Ott Sepp propageerib meil talispordi põnevamaks muutmist, mina omakorda laiendan sealjuures ka talispordialade valikut. Kui harrastada sporti talvel, aga soojas kliimas, siis põhimõtteliselt peaks saama talispordialade hulka arvata ka surfamise, snorgeldamise, ujumise ja rippkiigekiikingu, eks? Et valmistuda eelseisvaks hooajaks täie tõsidusega, käisin eile hankimas talispordivarustust, mille hulka kuuluvad meresinised päevitusriided, päikesekaitsekreemid ja rannaplätud.
Aga lähemalt siis plaanist. Teisipäeva varahommikul on start Tallinnast Rooma ja järgmisel hommikul Roomast Kuala Lumpurisse Qatar Airways´iga, mis on juba palju aastaid järjest tunnistatud maailma parimaks lennufirmaks, nii et ootan põnevusega, milliseid ebamaiseid hõrgutisi ja meelelahutust meile seal pardal ja lennujaamades siis kõik pakutakse või organiseeritakse. Pooleteise kuu jooksul on veel plaan jõuda Kuala Lumpurist läbi Singapuri Bruneisse ja Filipiinidele. Täpsemat plaani veel tegelikult ei olegi, vaatab, kuidas jõuab ja millised mõtted tekivad. Kõigil soovijatel on võimalik siin agaralt kaasa elada ja olla moraalseks toeks, eriti juhul, kui peaksin hakkama üles panema postitusi stiilis "Tundmatu loom hammustas mind varbast ja nüüd on juba mitu päeva imelik tunne" või "Mingi Ahmed varastas mu koti ära, seega vajan kiiresti uut pangakaarti ja palju raha".
Ette üks väike teaser ka pildi näol Filipiinide ühest 7100st saarest. Õnneks ei ole seal suusatamine võimalik :)