Rosangelica

Seekordne reis tuleb teisiti. Esimest korda elus üksi ja seega ettearvamatu, ainult iseendale lootes. Eks selles ole omajagu süüd minul ja mõnel teisel, aga mis sest ikka. Peruu on antud juhul õige valik, lisaks teistele Ladina-Ameerika riikidele. Peaksin ilmselt kaaluma emigreerumist näiteks Mehhikosse, võtma omale uueks nimeks Rosangelica või Estrellita või Maria de los Angeles...see õigustaks pidevat seebiooperit, elaksin pidevas vaesuses (aga hing oleks õilis) ja unistaksin mõne võluva miljardärist Jose Ignacio kohtamisest.
Aga jah, seekord siis Peruu ja üksi ja säästureis. Hirm on muidugi natuke, aga samas olen igal reisil kohanud väga vahvaid naisi, kes reisivad üksi, saavad hästi hakkama ning naudivad oma tempos kulgemist ja isiklikku vabadust. Küllap saan minagi hakkama ja kohtan vahvaid kaaslasi. Mõni miljardärist Jose Ignacio ehk ei teeks ka paha :P
Lendan juba mõne tunni pärast Madridi ning homme õhtul sealt edasi Peruu pealinna Limasse. Hosteli broneerisin, lähen pistan jalad ookeanivette, liigutan liivas varbaid ja mõtlen, mis edasi. Amazonase džunglisse lähen tagasi, kuna eelmisel korral jäid mõned asjad tegemata ja hinge kripeldama. Shamaani juures käik ja ayahuasca tseremoonia, hiiglaslike anakondade ja ämblike nägemine...
Ok mis siin ikka, lähen praegu ära magama, varahommikul on start. Loodetavasti läheb kõik hästi. Hoiame pöidlaid. Seekord läheb neid pöidlaid vast pisut rohkem vaja kui seni.