Road tripping

Olene viimast õhtut oma Ometepe saarel ja praeguseks suurena osa saarest läbi kolanud, seega viimased muljed siit.
Eile kõndisime läbi saare metsikuma põhjaosa ning jõudsime lõpuks välja nn rannakuurortisse, kus tegelikult oli lihtsalt lõputult metsikut tühja randa ja mõned hostelid-söögikohad. See metsik loodus ümberringi oli igati lummav ja eriline, tekitas natuke nagu sellise maailma äärel oleku tunde. Päeva parim elamus oli aga see, et nägime rannas väga lähedalt enda ees korallmadu. Tean korallmadu seetõttu, et olen teda varasemalt Peruus näinud. Tegu on ülimürgise maoga, temast mürgisem on veel ainult must mamba. Igaks juhuks uurisime veel järgi ja googeldasime, korallmaod tõesti elavad siin piirkonnas. Aga muidugi ei ole ka mürgimaod kaugeltki mitte hullunult kallale kargavad kiskjad ja madu pelgas meid ilmselt oluliselt rohkem kui meie teda. Hakkasime eile jääma tagasi tulekuga õhtu peale ja mõtlesime, kuidas koju saada, kui meie kõrval peatus auto ja selgus, et juht oli meie naaber samast hotellist, ta nimelt oli meid seal näinud ja mäletas. Tegu oli meeldiva härraga, kes elab muidu Barcelonas, kuid oli ka siin puhkusel. Tänu talle saime autoga otse koduukse ette. Muide, see vulkaan siin ikka vaikselt susiseb ka, kogu aeg ajab tasapisi mingit auru välja.
Täna avastasime veel erinevaid paiku, aga sellest kirjutan millalgi hiljem, praegu väga väsinud. Oleme kõik päevad kõndinud ligi 20 km ja õhtuks end päris ära väsitanud, seega pikalt ei jaksa. Üldiselt naljas asi Nicaragua puhul on see, et kõik asjad on siin suht indikatiivsed. Näiteks hinnad. Esmalt küsiti meilt meie majutusasutuses ca 20 usd vähem raha. Teiseks on söögikohtades tavaline, et mingi asja hind on näiteks vahemikus 60-70 cordobat (nats alla 2 eur). Tõeline hind selgub hiljem makstes. Ja mitu päeva järjest sama asja tellides võib hind eri päevadel erineda. Bussipilet samasse kohta võib ühel korral olla 20 cordobat, samas aga ka 18 cordobat. Bussiajad on indikatiivsed - läheb siis kui läheb. Info osade vaatamisväärsuste kohta ka - kuskil umbes siin on midagi, aga kus just, ei tea täpselt. Ka kogused on suhtelised - vōiks eeldada, et tellides 1 kokteili ja makstes 1 kokteili eest, saadki 1 kokteili. Aga ei ole nii lihtne. Eile tellis Kirsti ühe külapoe ees baaris smoothiet ja sai ühe asemel 2. Kui naine teist tegema hakkas, siis ma kähku igaks juhuks  ütlesin, et eiei mulle pole vaja...naine vastu, et ma ei teegi sulle, ma teen talle (Kirstile) juurde 😀 Aga raha võttis ikka 1 eest.
Teine asi, mis on Nica puhul väga erinev ja eriline, on täielik nn turisminduse puudumime. Vaatamisväärsused on, kuskil, neid eriti ei reklaamita, ei viida turiste tuuridele, ei ole suveniiride müüjaid ega muud kaubandust, keegi ei paku midagi eksta...on tavaline kohalik elu, mida külalised võivad kaeda ja osa olla, kuid midagi erilist turistide heaks pole. Ja see on tore. Täna käisime vaatamas mägedes ühte kohviistandust, samuti olid seal mägedes (vulkaani jalamil) iidsed kivid muistsete indiaanlaste kaljujoonistega. Ei müüdud suveniire ega üldse mitte midagi, einolnud kohvikuid jne...no kõike seda, mis igal pool mujal käiks asja juurde. Tahad, mine vaata ja uudista, oma asi, reklaame ka kuskil eriti pole. Ja see on erakordselt meeldiv, et turiste ei kohelda kuidagi nagu liikuvaid rahakotte vaid endaga võrdseid külalisi. Aga nüüd olen küll üliväsinud, pikemalt muljetan mõni teine päev. Lisan pildi meie korallmaost ja kaljujoonistest ja niisama, avastusretkedelt.

Kingadega ja kingadeta, banaanivabariiigis

Mõistetavatel põhjustel alustan täna kirjutamist enne rummi joomist, mitte pärast 😀
Alustan kohe sellest, et tänase päeva jooksul on juhtunud ilmatuma palju asju, oleme olnud erakordselt aktiivsed ja käinud jalgsi maha ca 20 km, avastanud Ometepe saart, selle loomi, linde, vulkaane jne.
Lonely Planeti guidebook ilmselgelt alahindas meie jalutamisvõimekust, kui kirjutas, et selle saare jalgsi läbi kolamine ei ole eriti võimalik. Meie startisime hommikul teele ja plaan oli jõuda lõuna poole ühte rahvusparki, mille keskmeks on järv, kuhu muistsed asteegid uputasid jumalatele meeleheaks kulda ja inimesi. Kaardi järgi pidi see vahemaa olema ca 10 km. Aga üks asi viis teiseni ja kolmandani jne ning kokku tuli ikka 20 km. Esmalt, inimesed on siin eranditult kõik lihtsalt maailma kõige sõbrikumad. Kõik tervitavad tänaval, naeratavad, lehvitavad, näitavad teed, annavad nõu jne, ja seda täiesti siiralt ja omakasupüüdmatult. Jalutasime läbi külade ja muidugi sattusime ka igal pool teelt kõrvale - nii sattusime nägema banaaniistandusi, seal töötavaid (või siis sageli küll mitte eriti töötavaid vaid põõsa all siestat pidavaid) põllutöölisi, kauboisid oma lehma- ja hobustekarjadega jne. Samuti sattusime ühe kohaliku kunstniku koju, ta nimelt oli teinud ona aiast rändurite puhkepaiga ja oma kodust maalitöökoja. Edasi kõndisime ühte randa, kus pika ninaga neem ulatus merre ja pakkus lummavaid vaateid saarele ja vulkaanile, umbes nagu Sõrve säär Eestis...jajah, Sõrve säär ei paku lummavaid vaateid ühelegi vulkaanile, aga muidu on sarnasus tõesti rabav 😀 Seal juhtus selline tore lugu, et läksin jalgupidi vette plätserdama ja panin plätud ilusti rannale ootama. Veest tagasi tulles oli rannal ainult üks läbimärg plätu, teine kadunud. Ilmselt oli käinud laine üle ja viinud teise kaasa. Otsisime veest, et vast hulbib kuskil pinnal, aga ei midagi. Ju läks ka neile verejanulistele (ja paljasjalgsetele?) asteegi jumalatele meeleheaks. Igatahes fakt oli see, et olime suht pärapõrgus, üksildases kohas, igale poole küladesse mitu kilomeetrit, ja mina paljajalu. Seal oli üks perekond t-särke müümas, uurisin, et kas mingeid jalanõusid pole - ei ole. Samuti oli üks mees, kes müüs enda tehtud käepaelu jms nodi, läksime temalt abi otsima, aga tal ka polnud. Seadsin juba vaimu valmis, et tuleb paljajalu ülejäänud päev matkata, aga siis tuli sel mehel hea idee - ta käskis oma 13-aastasel tütrel võtta oma motikas ja sõita koos minuga lähimasse külla, kus on pood, kus müüakse muuhulgas ka plätusid. Nii siis sõitsimegi, 13-aastane tüdruk sõitis tsikliga nagu vana kogenud harleymees, ma paljasjalgsena tagaistmel. Saimegi külast plätud, olin üliõnnelik, sõitsime tagasi, tänasime sada korda abi eest ja hakkasime edasi kõndima....ja siis 10 min hiljem lagunes Kirsti plätu ära. See oli lihtsalt nii naljakas, et naersime nagu hullud terve tee. Jalas see tal niipalju püsis, et läksime jalgsi samasse külapoodi, veel ühtesid plätusid ostma. Külarahval oli nalja kogu nädalaks. Kuna teed olid mustad ja tolmused, meil jalad paljad, siis muidugi olid meil ilusad mustad notsujalad ja lisan siia hiljem pildi Kirsti rändurijalgadest kui päeva parimast vaatamisväärsusest - Kirsti on meil muidu ju see pesemismaniakk, et iga asja peab kogu aeg pesema, desinfitseerima ja siis veel pesema, et poleks kuskil jumala eest ühtegi plekki ega tolmukübet. Nüüd saime nende jalgade üle kõvasti naerda. Teel kohtasime veel puude otsas luusivat ahvikarja ja palju eksootilisi linde, kellest ilusaim ja kuulsaim suur valge-sinise kirju rahvuslind nimega urraca. Läbisime igasugu väikseid külasid, millel naljakad USA nimed nt käisime korraga ära nii Los Angeleses kui Sacramentos. Nats maad peale Los Angelest peatusid autoga 2 noort kutti, et kuhu minek ja et nad võivad meid edasi visata. Meil olid juba jalad nats väsinud ja ütlesime ok. Aga...neil oli selline väike pirukaauto, ees ainult 2 istet ja kõik. Hoolimata sellest, et neil ruumi polnud, pakkusid nad ikka küüti ja pressisime kõik end sinna ära . Mina istusin näiteks Kirsti süles 😀 Noormeeste nimed olid Douglas ja Jonathan, Los Angelesest ja Sacramentost 😀 Väga huvitavad nimevalikud neil siin Nicaraguas. Aga Douglas ja Jonathan viisid meid ilusti sinna rahvusparki ära ja andsid kasulikku infot bussisegade osas, linna tagasi saamiseks.
Rahvuspargis sai käia tiiru ümber selle verejanuliste asteekide järve ja imetleda vaateid ümberkaudsetele vulkaanidele, lisaks oli seal suur nn botaanikaaed eri sorti liblikatega. Ilus. Pargis pidi elama ka 7 eri liiki ahve pluss erinevaid eksootilisi linde, nägime nii linde kui ahve ja omavahel arutlesime teemal, et ahvide läheduses ei tohi midagi neile atraktiivset käes hoida, eriti mitte näiteks toitu. Meenutasin ka, kuidas kunagi ammu Gabrieliga esimest korda eksootilisel reisil Indias käies hakkasime lolli peaga ahvimetsas banaani sööma ja ahvid igalt poolt puude otsast pähe kargasid. Ei olnud tore. Ja mida tegime meie, kogenud rändurid, pool tundi hiljem südamerahus keset metsa? Hakkasime sööma banaanikrõpsu, mis Kirstil näksiks kaasas oli. Kuniks nägime eespool puude otsas meile vastu irvitavaid ahve, kes võtsid suuna meie poole. No loll pea on kehale nuhtluseks, tõesti. Haugimälu ka. Kohe joonelt tuli meelde, miks see ei olnud aasta parima mõtte auhinda väärt tegu. Igatahes, saime õnneks krõpsud kähku silma alt ära ja ahvidest siiski mööda. Aga no mida me just rääkisime omavahel pool tundi varem? No tõesti masendav...
Lōpuks saime ühe autoga vastu pimedat linna tagasi ja panime ennast likku. Nüüd väike chill ja magama, et homme uus paiku avastada. Mõned pildid ka.

Nicaragua ja Ometepe

Lõpuks ometi Nicaraguas! Siin on soojem, lihtsam, söök on odav ja rumm veel odavam, nii et elu on lill. Meie majutuskohas maksab suur klaas cuba libret ca 1,5 eur, nii et...arvake ise ära, mis me siin teeme 😀
Paar sõna siis vahepealsest (rohkem kui paar sõna ei pruugi nende cuba librede pärast eriti õnnestuda). Eilse päeva kolasime veel Costa Ricas, San Jose linnas. Käisime mitmes lahedas kunstipoes ja galeriis, lisaks Kolumbuse-eelse perioodi kulda vaatamas rahvuslikus kullamuuseumis. Oli huvitav ja nunnu, aga üldiselt siiski on Costa Rica mõttetult kallis ja ei saa kuidagi öelda, et San Jose mingi väga eriline koht oleks. Täna hommikul aga startisime bussiga Nicaragua poole teele. Poole maa peale lagunes buss ära, rattaga mingi jama. Bussijuht oli sellone väga nunnukas, ohkas südantlõhestavalt ja rebis endal särgi seljast, et remontima asuda, lisaks oli abiks lähedal parkinud rekka juht. Ok buss sai varsti korda ja liikuma. Siis tuli söögipeatus, kus juht kimas selle bussiga hooga otse poe ees olevasse seina kinni. Mõtlesin hääle põhjal, et raudselt kukkus esiotsas midagi küljest ära, aga vist siiski mitte, buss liikus ja kohale saime. Ainult et sel bussil ei töötanud ka uks, kui oli vaja avada, pidi juht ise käsitsi seda pressima, et lahti saada. Piiripunktis, kus kõik pidid msha minema, oli see üsna lõbus. Nicaraguas organiseerisime end Ometepe nimelisele saarele, mis asub keset Nicaragua järve. Ometepe on eriline selle poolest, et siin on 2 suurt vulkaani ja hulgamisti ilusat loodust. Ometepest ma kirjutaks veel kindlasti pikemalt, aga see kuramuse rumm annab tunda, seega säästan teid ja ennast praegu edasisest. Teine päev. Praegu mõned pildid ja kustun ära. Homme pikemalt.

Costa Rica

Lõpuks ometi Costa Ricas kohal ja natuke juba ka välja maganud. Eestiga on meil 8 h ajavahe st siin on praegu juba varahommik, kell 6. Selle ajavahe tõttu olengi juba ka kell 6 hommikul üleval ja kuna midagi veel kuskil ei toimu, hea aeg kirjutamiseks. Aga lühidalt vahepealsest.
Peale 12,5 h lennukis maandusime lõpuks eile varahommikul Mexico Citys, kus oli 4 tundi aega Costa Rica lennuni. Linna selle ajaga hästi ei jõua avastada, nii et seekord piirdus Mexico City külastamine ainult lennujaamaga. Koroonaviiruse huvilistele - veidral kombel oli üsna palju lennujaamatöötajaid näomaskides, kuigi Lõuna- ja Kesk-Ameerikas pole mu meelest küll ühtegi haiguse juhtu olnud. Kõige lahedam kogemus Mexico City lennujaamaga oli see, et sisuliselt kohe peale passikontrolli läbimist, no kohe mingi paar meetrit peale passilauda pakuti degusteerimiseks tasuta alkoholi - tequila ja mingid muud kohalikud alkod. Suht naljakas, muidu ju ikka mõnikord lennujaamapoed pakuvad tasuta kommi, shoksi vms maitsta, aga siin oli igas poes tasuta alko. Welcome to Mexico! Tegelikult läks 4 h lennujaamas kiiresti, vaatasime poode ja käisime korralikult söömas...selle söömise puhul on lahe see, et tellisime  muuhulgas guacamolet krõpsudega ja tütarlaps tegi seda nii, et tuli oma käruga meie laua kõrvale, et me ilusti kohapeal näeksime, kuidas ta seda teeb, uhmerdas avokaadosid pudruks ja miksis muude asjadega jne.
Lennukis istusime kõrvuti ühe mehhiko härraga, kes rääkis, et elab ja töötab USAs ja vahepeal Costa Ricas ning saime koos palju Trumpi müüri üle nalja visata ning teda taga kiruda 😀 Elagu rahvaste sõprus ja vendlus...ja Donald Trump, kes annab kõigile ühist jutuainet.
Lõpuks siis olime Costa Ricas kohal, sõitsime tavalise kohalike bussiga San Jose linna ja suundusime hostelisse. Minu esimene Costa Rica mulje - kurat, külm on! Ok päeval päikesega ei ole eriti, 25 kraadi sooja, aga õhtul ja öösel on ca 18 ja kütet meil ei ole (ega korralikult suletavaid aknaid). Panin magamiseks dressipluusi selga. Jahedus tuleneb sellest, et San Jose on ca 1200 m peal mägedes. Homme hommikul liigume siit bussiga edasi Nicaraguasse ja ootan seda väga, sooja mõttes just. Hostel on meil tegelikult küll imeline, vanas maamõisa stiilis majas, ilusti kunstipärsselt renoveeritud jne. Lisan pärast pilte ka. San Jose linn ise on selline koht, kus turiste väga ei käi, sest kõik suunduvad kohe randadesse või loodusesse, mis on siin tõepoolest imeline. Küll aga jätame selle ise vahele, sest Costa Rica on ühtlasi ka väga kallis ja vihmametsade ning kauni looduse nautimiseks on siin igal pool kordades odavamaid riike. Linn ise ei ole midagi nii erilist, lihtsalt huvitav inimeste vaatamiseks ja melusse sisse elamiseks. Ja pikast lendamisest välja puhkamiseks. Eile jalutasime läbi linna peatänava, lobisesime mõne kohalikuga (nad on väga nunnud ja sõbralikud siin), jälgisime tänavamelu jne. Sattusime lobisema ühe noore kutiga, kes töötab t-särgi poes, ta Venezuelast (neid palju siin praegu Venezuela poliitilise ja majandusliku olukorra tõttu), õppisime vastastukku sõnu,  tema inglise keeles ja mina hispaania keeles. Samuti leidsime siin Peruu restorani ja selgus, et Kirsti pole kunagi elus käinud Peruu restos ega tea sealsetest toitudest midagi. Mul muidugi isutas kangesti ceviche ja pisco sour järele ja nii veetsimegi suht palju aega nunnus Peruu restos. Ceviche oli hea ja pisco veel parem 😀 Täna lähme ka. Resto on väga lahe ja autentne, nagu Peruus oleks tõesti.
Eile õhtul tuppa jõudes mõtlesin veel blogida, aga vajusin ära, ikka läbi võttis kõik see lendamine ja magamatus. Täna siis avastame veel San Jose eri piirkondi ja homme hommikul lõpuks bussiga Nicaraguasse (ja sooja!) Lisan mõned pildid eilsest, majutusest jne. Ja Kirsti lookas laua taga söömas, mis on omaette vaatamisväärsus, sest ta ju ei söö muidu (eriti).

And the road becomes my bride!

Nonii, nagu lubatud sai, siis nüüd uutele teedele. Väike erutusevärin sees, lendame täna Kirstiga Amsterdamist läbi Mexico City Costa Ricasse ja sealt 2 päeva hiljem juba bussiga Nicaraguasse edasi. Mina olen teel täpselt kuu aega, Kirsti aga istutan 2 nädala pärast Nicaragua pealinnas Managuas lennukile ning tuleb veidi varem koju. Ehk siis 2 nädalat seikleme koos Kirstiga, 2 üksi. Täna hommikul lendasime Amsterdami ja kolasime siin päev otsa linnas ringi, nüüd teeme lennujaamas oma pika lennuni aega parajaks. Amsterdamist pole nagu enam midagi uut ja huvitavat rääkida - nägime päikest, vihma, kanaleid, tulpe, sooja 7 kraadi...nagu ikka. Naiste värk, muidugi sattusime shoppama. Krista ju ikka alati naerab, et Helen shoppab igal reisil esimese kahe päevaga kogu raha maha ja siis on hambad...saan Kristat rõõmustada tõdemisega, et tal on absoluutselt õigus. Ainult et seekord suutsin ma suure hulga raha maha shopata juba isegi enne esimest päeva st enne kohale jõudmist 😀 No mis sa teed, kui on vaja 😀
Aaa, see koroonaviirus möllab ju ilmas ja osad teist palusid update’i, et mis olukord valitseb lennujaamades. Vastus - absoluutselt mitte mingisugune olukord ei valitse. Ei Tallinna ega Amsterdami lennujaamas ei ole ma näinud mitte mingit infot, kontrolli, näomaskidega inimest. Kõik on täitsa tavaline ja paanikaks pole põhjust. Nüüd õhtul nägime tegelt esimest korda terve päeva jooksul 2 näomaskidega Lõuna-Korea turisti. Kirsti ema loomulikult oli mures ja andis hoolitsevalt  meile kaasa võtmiseks 2 näomaski, et peaksime neid kandma. Kirsti ütles, et peitis need kodus kuskile kenasti ära ja ütles emale hingerahuks, et jaa jaa maskid on ilusti kaasas. Tegelt on kahju, sest mul tuli idee, et need maskid võiksid ju täitsa vahvad olla, saaksime nendega igal pool lõbusaid selfie’sid teha, Nicaragua randades ja saartel ja vihmametsas jne 😀 Aga no ei ole maske.
Erilisi uudiseid hetkel veel ei ole ja eks na kirjutan pikemalt homme peale Costa Ricasse kohale jõudmist. Igaks juhuks infoks, et Costa Rica ja Nicaragua asuvad Kesk-Ameerikas selles kitsas osas, Panamast veidi põhja pool. Ja et miks sinna minna? Aga miks mitte minna? Mulle on kutsuv iga käimata tee ja seal peaks olema kaunis loodus, vulkaanid, vihmametsad, vanad linnad, lumivalge liivaga rannad väikestel paradiisisaartel...ikka tuleb minna.
Kirsti näomaskide peitmise aktsioonist tulenevalt ei ole ette näidata ühtegi põnevat pilti meist koroonaviiruse vastastes näomaskides, seega peate leppima tavalise Amsterdami vaatega. Praegu head õhtut ja esimesed põnevamad uudised juba soojalt maalt.