More seks than tervis 😂

Meil on nüüd blogimisega väike paus sisse jäänud, elu lihtsalt kulges omasoodu, puhkasime oma metsas, suhtlesime erinevate huvitavate inimestega, võtsime veidi napsu, tegime pikki jalutuskäike ja juba tavapäraselt polnud meil pool ajast elektrit ka, näiteks eile plaanisin blogida, aga voolu polnud terve õhtu. Teavitame, et meil seega ikka kõik kõige paremas korras. 

Alustuseks kohe selle pealkirja kohta - ei me ei tegele siin aktiivse seksimisega 😂 Selle pealkirja panin seepärast, et kohtasime eile ühte Guatemala meest, kes teadis Eestit ja oskas kenasti “Terviseks” hõisata, sest ta töötab giidina ja teeb koostööd mingi Eesti reisikorraldajaga, ei mäleta hetkel, kellega just. Ja tema kilkas meile rõõmsalt ka lahkumisel“terviseks” ja lisas, et “More seks than tervis!” Prioriteedid inimesel selged 😊

Vahepeal ööbisime oma tuttavas vihmametsas Rio Dulce ja Livingstoni vahel. Kliima on ülitroopiline, igal öösel sadas öö läbi paduvihma ja päeval 30 kraadi sooja, kõik niiske ja lokkav. Puhkasime niisama oma võrkkiikedes jõe kaldal ja vaatasime elu rahulikult mööda kulgemas, õhtuti aga tutvusime paljude teiste meiesuguste ränduritega. Eile võtsime paadi lähimasse linna Livingstoni ja tegime seal mööda randa pika jalgsimatka metsas asuvate koskede juurde. See matk oli mu jaoks küll üks selle reisi parimaid elamusi, käisime läbi kohalike külade, mööda inimtühje liivarandu, kus olid ainult linnud ja lopsakas lokkav loodus, kookospalmid…nagu postkaardil. Pärast pildid ka. Kokku tuli vist mingi 18 kilomeetrit käimist. 

Täna aga oli aeg sõita bussiga natuke põhja poole, Florese nimelisse linna, kuna siin on muidugi niisama ka ilus, aga siit lähme homme avastama Guatemala suurimat vaatamisväärsust Tikali, iidset maia indiaanlaste templikompleksi džunglis. Majutume ühes väga lahedas külalistemajas, mille omanik on üks eriti tore mees Oklahomast ja tema kohalik naine. Neil on siin nii nunnult asjad organiseeritud, näiteks õhtusöök tuleb paar tundi varem tellida ja siis üks kohalik külanaine Brenda kokkab ja toob kohale…me siin siis menüüst tellisime ja selle peale naine helistas sellele Brendale a la “ kuule mul siin ühed siin tellisid seda sealiha sul on seda ikka veel, et saad teha?” 😂 Brenda vastu, et jaa jaa panen panni tulele. 

Hetkel nüüd siin ootamegi seda õhtusööki ja laen vahepealsest metsaelust ja meie rannamatkast mõned pildid ka. Uued uudised vast homme. 

Kohtasime kohalikku lahedat tyypi, kes ehitab metsa omale kinnisvara ja peatus koos meiega meie metsamajas.

Metsaelu :)

 Kohe alustuseks peaks vist ütlema, et meil pole viga midagi, pohmelli ka pole, eile oli väga tore lõõgastav õhtu mõnusate jookide ja hilisema paduvihma saatel. Aga asjadest nüüd siis järjekorras. 

Üleeile liikusime sisuliselt riigi teise otsa, Atitlani järve äärest Kariibi mere rannikule. Mäletan, et eelmine kord seda teed sõites läks meil hullult palju aega, kuna oli mingi tsiklimeeste maraton. Seekord polnud midagi ja ma olin juba lootusrikas, et saame kärmelt kohale, aga muidugi läks ikka nii nagu alati st kokku läks 9 tundi. Teel oli vahepeal seisakuid, sest ühes kohas oli üks tsiklimees end surnuks sõitnud, edasi rannikule lähemale jõudes aga algasid rekkate kolonnid ja tee-ehitused. Carretera Atlantico ehk see ookeani äärde viiv tee viib ühtlasi ka Hondurase piirile ja Puerto Barrios nimelisse sadamalinna, kuhu need rekkad ilmselt kõik suundusid ja tee umbe tõmbasid. 

Lõuna paiku jõudsime siiski Rio Dulce nimelisse linna, mis on viimane maanteeühendusega asustus, linna ja ranniku vahel on mingi 30 km ja edasi rannikule enam teid ei lähe, liigutakse ainult paatidega mööda jõge. Käisime esmalt natuke kolamas, tegime 10 km jalgsimatka ühte kindlusesse ja tagasi ning täiendamise oma varusid. Siis majutasime end oma vahvas seinteta bunglows ja tegime need…khmmm….väikesed…napsud. Õhtul ja öösel sadas valdavalt paduvihma ja see oli lahe, kõik need vihma ja metsa ja öö hääled kostsid meile igast küljest tuppa ära (seinte puudumine aitas). Pärast pildid ka sellest meie elamisest. Mulle meenutas see kangesti kunagist lapsena heinakärbise all magamist…ma ei tea, kas keegi tänapäeval üldse kasutab seda sõna enam või teab, misasi on kärbis 🤔

Täna liikusime paadiga mööda jõge 30 km edasi ranniku poole ja ööbime siin samuti metsas, looduse keskel. Homme aga lähme kolame päris rannikul ja Livingstonis, mis on omamoodi veidraks linnaks kujunenud, sest inimesed elavad seal ju täies eraldatuses ilma maanteeühenduseta. Aga see siis juba homme. Praegu pildid meie metsaelust. 

Sundog cafe: dogs allowed

Kuulge me jõudsime Rio Dulcesse suht Kariibi mere lähedal. Igasugu asju on juhtunud aga first things first - me hakkasime nats napsu võtma. Ööbime ühes bungalows metsas, kus nali on selles, et meil ei ole siin eriti seinu. St kylgmised seinad nagu on, aga otsi pole. Kirsti just kurtis, et toas võiks ehk nagu mingi peegel olla ja mina vastu, et kuule mis peegel, kuhu see peegel peaks minema, meil ei ole seinu ju! Kirsti nõus, et ilma seinteta on üsna raske kùll peeglit kuskile panna. 

A ma parem ei aja siin rumalat purjus inimese juttu rohkem vaid pigem siis juba homme pohmellis iniese juttu. Me olime täna päev otsa teel, buss sõitis 6 tunni asemel 9 tundi, nägime kahjuks üht end teel surnuks sõitnud tsiklimeest, lõputuid liiklusummikuid jne, aga lõpuks jõudsime kohale ja nohhh…eee…margaritad olid odavad ja suured jne. Homme pikemalt. Seinteta elamisest ka siis homme. Praegu siis mõned niisama pildid. Aa ja elagu Eesti!!! Ikkagi EV aastapäeva puhul, ega me siin mingid niisama alkohoolikud ei ole. 

Ja pealkiri on meil selline seepärast, et me sattusime napsutama kohas nimega Sundog Cafe, millel oli eraldi juures märge, et dogs allowed. 

Jälle teel

Homme varahommikul kell 4 on meil organiseeritud buss Kariibi mere ranniku poole Rio Dulce nimelisse linnakesse. Seal ööbime 3 ööd metsas ja vaatame, mis me veel teeme. Oma varahommikuse reisi jaoks aga veetsime suurema osa tänasest päevast chicken busidega teel olles, liikusime oma järve äärest tänaseks õhtuks Antiguasse tagasi.

Kirsti sai ilma Xanaxita hakkama ja taevas (ega kuskil mujal peale Antigua) me ka veel pole. Bussid olid ülerahvastatud ja logud nagu ikka, aga see juba tavaline. Lisan mõned pildid ka, et oleks aimu, millest üldse jutt, kui siin chicken busidest pajatan. Midagi muud erakordset peale teel olemise täna ei toimunudki, seega pikka juttu pole, lihtsalt pildid. Homme juhtub juba rohkem, kuna sõidame sisuliselt riigi teise otsa ja näeme hoopis teistsuguseid inimesi, loodust, loomi jne. Sellest siis aga juba edaspidi. 

Siin esiteks meie viimane hommikusöök Atitlani järve ääres. 

Ja selline oli meie bussireis

Sellise bussiga

Ja sellised on nad ka, eri värvi ja maalingutega

Emale palju õnne sünnipäevaks!!!

Eestis on juba 23.veebruar käes ja ema Riinal sünnipäev, seega kõigepealt suured õnnesoovid siit Guatemalast! Käisime sel puhul ilusas restoranis söömas ja maiustasime virsikukokteilidega, Mõmmi lasi ka head maitsta. Tõestusmaterjaliks pildid ka. 

Hommik algas meil oma majutuskohas hommikusöögiga, mis oli nii üüratu, et olin peale sellega lõpetamist nii oimetu, et Kirsti nimetas seda food coma’ks. Peale toibumist võtsime siiski ette paarikilomeetrise jalgsimatka naaberkülla Santa Cruzi ja tagasi, tee tähendas üsna palju mägedes ronimist, aga ühtlasi ka muidugi imelisi loodusvaateid. Mu vorm on hetkel ikka väga kehv, pikk haigus ja oma jala tõttu mitte sportimine on oma jälje jätnud, väga raske oli ronida. 

Nüüd puhkame siin viimast õhtut oma lux majutuses ja homme siis liigume chicken busidega Antiguasse tagasi, et sealt peagi Kariibi mere poole edasi liikuda. Kirsti siin tegeleb sellega, et loeb internetist Guatemala ühistranspordiga juhtunud liiklusõnnetuste kohta ja lubab edaspidi bussidega sõites igaks juhuks närvide rahustuseks Xanaxit võtta 😂 Aga ok, ega pikka juttu täna pole, pildid meie tähistamisest ja tänasest matkast ka. Ja homme juba vast rohkem juhtumisi. 

See viimane pilt nyyd siis food coma 😂

Miljonivaatega elamine

Hei! Uudiseid niipalju, et nagu lubatud, kolisime Atitlani järve ääres asuvasse teise külakesse nimega Jaibalito. Täna ja homme on meil siin superlux majutus vaatega voodist otse üle terve järve, seega naudime elamist ja mul on rõõm teatada, et peale kolimise ei teinud me täna absoluutselt mitte midagi. Lisan siin all hulga pilte meie elamisest ja ümbrusest, siis saate aru, miks mitte millegi asjaliku tegemine on antud juhul äärmiselt mõistlik mõte. Me oleme ju ikkagi puhkusel, seega puhkame. 

Kuna aga suht mitte midagi ei juhtunud, on mul aega kirjutada asjust, mida kõik nagunii küsivad. 

Kliima - siin on tänu mägedele aastaringi suht sama kliima, valdavalt kuiv ja kraadidega on nii, et päeval päikesega alati nii 23 kraadi ringis, aga õhtul, kui päike läinud, nii 12-15 ringi. See tähendab, et on nn igavene kevad, kõik õitseb ja lokkab. Aga kui aus olla, siis mul on ikka natukene häirivalt külm õhtuti ja ootan juba vaikselt aega, kui soojemasse kliimasse saab. Paari päeva pärast saab. 

“Elukad” - Lonely Planeti andmeil elab Guatemalas isegi jaaguare ja puumasid, aga mitte siin jahedas. Meie ei ole siin tegelikult üldse veel peale lindude kedagi näinud, kuigi hotellis oli info, et siin võib tubades leida süütuid ja mittemürgiseid sisalikke ja skorpione. Me ei ole veel leidnud. Ainult kotkaid ja igasugu veelinde oleme näinud. 

Kas inglise keelega saab hakkama? Ega ei saa eriti. See praegune hotell on esimene ja ainus, kus on inglise keelt valdav personal. Muidu on kogu elu ja asjaajamine ikka ainult hispaania keeles. Teoreetiliselt saaks vast ikka ka ilma sõnagi espanjooli rääkimata käidud, aga elu oleks poole igavam ja raskem, lisaks muidugi ka kallim, kui ei oska kohalikega erinevate hindade üle diskuteerida. Ma ikka juba saan õnneks piisavalt hakkama ja asjad hispaania keeles aetud. 

Inimesed. Kohalikud naised on väga kaunid, hoolitsetud, kannavad valdavalt oma rahvariideid ja on muidu sellised nunnud. Mehed aga on…khmmm…sorry ebaviisakuse pärast aga suht sellised nässid, lühikesed jässakad jupid. Siiani olen ainult ühte näinud, kes on enamvähem vaadatav. Ja lihtsalt infoks, igaks juhuks, ma ikka ainult vaatasin, ühe korra, ei katsunud 😂. Muidu on inimesed kõik äärmiselt sõbralikud, teevad juttu, aitavad igal sammul nt saada õige bussi peale, leida õige teeots jne. Ja ei tüüta eriti liigse kaubitsemisega vms. 

Hinnad ka. Majutused on valdavalt odavad, meil on korralikud elamised valitud nii 30-40 eur öö kahele. Väljas söömine on nii ja naa - ilusad restoranid hea toiduvalikuga ei ole nii väga odavad, õhtusöök läheb reeglina mingi 10 eur. Saab muidugi ka süüa odavaid päevapakkumisi või tänavatoitu mingi ca 4 eest. 

Aga ok nüüd need pildid meie elamisest ja ümbrusest ja siis tuttu. Ööd. 

Kelly Sildaru

Oleme ikka veel jätkuvalt Atitlani järve ääres ja avastame kohalikke külasid ja elu, nüüd vähemalt mõned päevad kindlasti korralikult ja rummivabalt (ok, noh, elame-näeme). Kolime täna Jaibalito nimelisse külakesse ja veedame seal 2 päeva, broneerisin meile elamuse mõttes sinna natuke luksuslikuma majutuse, kus saame oma privaatsel rõdul lebotada ja vulkaane ja all loksuvat järve imetleda. 

Natuke siis vahepealsest ka. Üleeile ei käinud me muidugi mitte ainult kirikus vaid ka suurel kohalike turul, kus tegelesime aktiivselt igasugu huvitava kuid valdavalt ebavajaliku shoppinguga ja niisama vahtisime inimesi. Nemad muidugi vahtisid meid ka ja tahtsid igal sammul meiega pilte teha, tundsin end vahelduseks kohe väga erilisena 😂 Turul käisime chicken busidega, Kirsti on siiani ikka häiritud sellest, et bussijuhid on siin kõik mingid hullud race driverid ja kardab, et äkki sõidab kuristikku…no eks mõnikord mõni ikka sõidab ka kindlasti, aga ega selle üle paanitsemine kuskile meid ei aita, seega sõidame ikka, mulle kiirus väga meeldib. Mõtlen, et küll need juhid teavad, kuidas oma koduteedel sõita js no kui ei tea, siis lähen vähemalt taevasse Dr. Albani saatel. 

Eile käisime pangas raha vahetamas ja võrreldes mõne aasta taguse ajaga on siin olukord kõvasti paranenud, Eesti on nende maailmakaardil juba eksisteeriv riik. Rahavahetus oli muidugi ooper omaette ja võttis mingi tund aega, kuna kolm eri ametnikku pidid selleks täitma vähemalt kolm eri paberit ja tegema lugematul hulgal passikoopiaid. Pärast aga sõitsime kohalike paatidega teisi külasid avastama ja tegime ka väikse jalgsimatka ühest külast teise. Järveäärsed külad on siin valdavalt sellised, kuhu ainult paadiga mööda järve saabki. Erilisena jäi silma üks nn hipsterite küla, kus oli palju valgeid turiste tulnud erinevaid veidraid asju tegema - oli pakkuda vee joomise retreat, kus nädal aega nälgid ja jood ainult vett, lisaks oli toortoitumise nädal, kus näksid ainult kapsast vms, siis ayurveda, jooga, tantra, ayahuasca jms kõik asjad läbisegi. Ja inimesed reaalselt maksavad tuhandeid selle eest, ei siia tulla ja nälgida või tegeleda mingi asjaga, millega saab täitsa vabalt kodus tasuta tegeleda. Meenutab Indiat natuke, kuhu kõik lääne turistid lähevad “ennast leidma”. Aga loodus oli muidugi imeline ja istusime lihtsalt tunde ja nautisime rahulikku järveelu. Lisaks käisime ka ainult 100% kohalike indiaanlaste külas, väga veider kontrast. 

Õhtul tundis aga Kirsti end nats halvasti ja tahtis magada, seega läksin üksi järve äärde päikeseloojangut vaatama ja sööma. Seal sain tuttavaks ühe väga laheda Hiina tütarlapsega, kes teadis väga täpselt, kus ja mis on Eesti, kuna selgus, et ta on suur Kelly Sildaru fänn 😂 Kelly ilmselt seda blogi ei loe, muidu saadaks talle sõna, et ta on siin tõeline Eesti Nokia ja kummardused maani. 

Ok aga me nüüd sööma ja liikuma, eilsest pilte ka. 

Kirikupäev

 Eile juhtus täiesti arusaamatul kombel selline lugu, et meil läks õhtul kahepeale terve pudel rummi ära ja sellest tulenevalt siis blogimiseni ei jõudnud 😂 Täna nüüd ei ole just erakordselt reibas olemine ja püüame end ikka kuidagi siin liikuma saada. Aga rummi kõrvale arutasime palju tähtsaid maailma asju ja laiendasime oma silmaringi ja maailmavaadet, oli väga lõõgastav. 

Et aga mu kahtlemata karsked ja korralikud lugejad ei arvaks, et meil on siin käimas mitte eriti anonüümsete alkohoolikute suvepäevad, alustan eilse päeva algusest, näitamaks, et me tegeleme siin ikka mõistlikemate ettevõtmistega ka. Eile oli pühapäev ja meie käisime hommikul kirikus. Kirikud on siin katoliku omad, aga kohaliku religiooni lisandiga. Nad on siin ristiusku enda jaoks mugandanud, jättes oma rahvausundi ka ikka sisse. Nii juhtus, et juba kiriku eeskojas üritas üks naine meid shamanistlikule riitusele ära rääkida, pidi saama privaatselt ka ja kui muidu kuidagi ei saa, siis leiab isegi inglise keelt mõikava shamaani. Väidetavalt ei ole olemas asja, mille vastu shamanistlik tseremoonia ei aitaks…hmm, liigse rummiarmastuse vast ravib ka välja? Kuigi siinseid tüüpe teades pakun, et need shamaanid kallavad ise ka hea meelega seda rummi ja mingeid muid mõnuaineid veel sinna otsa ka. Igatahes me shamaaniriitusest loobusime, ilmselgelt oli see viga, muidu me poleks ehk õhtul sedasi patuteele läinud. Aga veider mõelda, et selliste asjadega tegeletakse katoliku kirikus. Lisaks ohverdavad kohalikud siin usinasti oma jumalatele igasugust kraami, peamiselt toiduaineid, mitmel pool nägime ohvriplatse st tuleasemeid, ohverdamine käib siin enamasti põletades. Põhimõtteliselt peab ilmselt rõõmus olema, et nad on vahetanud inimeste veristamise ja südamete välja lõikumise leebemate variantide vastu. 

Ok Kirsti on nüüd stardivalmis ja me liikuma, ma ei jõua praegu blogida, õhtul jätkan muljetega. Paar kiiret pilti turu- ja kirikupäevast. 

Atitláni järve ääres

Eile õhtul jõudsime siis lõpuks selle rummini, mis tähendab, et kirjutamiseni siis arusaadavatel põhjustel ei jõudnud 😜 Püüan nüüd seda viga parandada ja teatan, et oleme ikka elus ja meil on kõik kõige paremas korras. Majutuskoha ukse taga kasvab meil laimipuu, käisime seal natuke raksus (st mina käisin ja Kirsti teeskles, et ta ei tunne mind) ja tekitasime endale rummikokteilidele varusid, nyyd teeme omale siin Guate Libresid. 

Aga vahepealsest siis. Peale Antigua magamismaratoni olime eile hommikuks lõpuks korralikult välja maganud ja asusime Atitlani järve poole teele. Transpordiks kasutasime ikka vana head chicken busi ehk siis kohalikku ühistransporti. Seekord meil bussis kanu ei olnud, küll aga olid usuhullud, noh tegelikult küll ainult üks, aga seda ühte oli ka rohkem kui vaja oleks olnud. Esialgu tüüp hakkas täpselt mu kõrva ääres kitarri mängima, mõtlesime, et ok tavaline lugu, mângib nats ja tahab raha. Aga peale mängu läks ta eriliselt ekstaasi ja hakkas meile kuulutama jumala armu ja Jeesuse väge ja kõige lõpuks ei tahtnud ta kelleltki üldse mingit raha. Ju ta siis elab ainult sellest suurest jumala armust ja me oleme tema üle rõõmsad. Kui olime kõik valgustatud ja tüüp lõpetas, mängis bussijuht meile üle bussi oma playlisti, milleks oli 90ndate disko, no teate ju küll, kõik need Dr.Albanid ja Haddawayd jne. Oli väga lahe nostalgiline olek, nagu oleks taaskord Pühajärve beach partyl aastal mingi 1998 või koolidiskol. Yks lahe asi veel, meie bussijuht oli kaunistanud oma bussi võrkkiiges lebotava ahviga, see oli tal esiukse kohale riputatud, pärast pilt ka. Peale ca 4,5 h bussidega seiklemist jõudsime lõpuks järve äärde ja seadsime end siin sisse. Panen mõned pildid vaadetest ka. 

Täna läheme nendesamade chicken busidega 2 h teekonna kaugusel olevasse linna nimega Chichicastenango, kuna täna on pühapäev ja seal toimub kohalike ümberkaudsete külainimeste suur turg. Olem sellest siin blogis küll juba ka varem kirjutanud, aga loodan lugejate lühikesele mälule 😜. Ja midagi on kindlasti uut. 

Pildid siis nüüd ka ja varsti turule, muljetan hiljem jälle.