Being in a summer camp and not getting any

Hehe, ei ole vaja oletusi teha, see pealkiri ei puutu mitte kuidagi minusse. Kaisime eile Jacksonvilles yhes kohalikus pubis, kus oli vaga lahe kontsert, esinesid erinevad noored rockbandid, igasugu karvased ja sulelised, ja see oli yhe loo pealkiri. Yldse kuulis seal erakordselt lahedat mussi ja lyyrika vist ka nende endi kirjutatud...respekt originaalsuse eest. Mul nyyd kummitab see. See selline all american thing.
Oleme ikka jatkuvalt Jacksonvilles ja liigume siit tagasi Miami poole homme. Kuidagi ei tahaks minna, siin on nii muhe. Eile siis istusime pubis, kuulasime mussi, tegime olled, suhtlesime inimestega. Kohalikud ikka tulevad meiega juttu tegema. Yks kutt teadis ylitapselt, kus asub Eesti, kuigi ise pole kunagi meie kandis kainud. See on siin haruldus, reeglina peab ikka selgitama. Kuna siin turiste ei ole, siis koik ikka uurivad, miks me just siin oleme. Aga miks ka mitte_ turistide puudumine ongi asja mote, naeb kohalikku elu oma eheduses. Keegi ei viitsi kellegi nimel vaeva naha. Ilm on tana veidi pilves ja oosel sadas vihma, mones mottes on see hea, kuna otse loomulikult oleme me jalle saanud paikesepoletused (juba Miamist alates) ja vahetame praegu nahka. Laheme tana veel randa kolama, randa on siin nimelt ysna loputult ja ysna eriilmelisi. Hotelli korval on meil mingi praekana kiirsoogikas, kus oleme mitu paeva kainud ja seal tyybid juba tunnevad meid ja viskavad alati lobusalt nalja, kui me tuleme. Tana laheme ka. Jacksonville inimesed on sellised soojad ja lihtsad ja nunnud. Muidugi yks vahva asi on siin see ehe lounaosariikide laisk spetsiifiline haaldus, Krista muudkui itsitab selle peale ja mina kohati pean ka ikka korva teritama, et aru saada, misasja nad nyyd tapselt raagivad. Aga harjumise asi muidugi. Midagi eriti ekstreemset ei ole meil siin juhtunud, kulgeme rahulikult, see eilne kontserdiohtu oli vahva ja muidu oleme ka iga ohtu ikka kohalikega kuskil valjas soomas kainud.
Koik muidugi teavad, et USA inimesed on vaga paksud tanu oma kiirsoogilembusele. Muidugi on siin kiirsooki iga nurga peal, aga vahemalt Floridas naen ma kogu aeg igal pool palju ilusaid inimesi. Eile pubis oli vaga palju ilusaid saledaid tydrukuid, rannas ka. Kes tahab, saab kyll ennast vormis hoida.
Pilte ma ei hakka siia panema, kuna varsti juba kodus tagasi ja siis millalgi panen FBsse. Teaseri saite juba. Jax beachi koige lahem koht on pier ehk pikk kalapyygisild, millelt pildi postitasime. Seal hangib pidevalt igasugu vahvat rahvast, lihtsalt niisama, veedavad inimesi vaadates ja nats kala pyydes (see viimane vist rohkem moe parast, ma kyll ei nainud, et keegi seal midagi saanud oleks) seal oma paevi. Me eile siis kah.
Aga nyyd randa.

Better late than never, right?

Ma saan aru, et yletan siin igasuguseid igava blogi piire, nimelt see blogi on nii igav, et kohe mitte ridagi ei ole kirjas, puhas vaikus ainult. Enjoy the silence. Tegelikult on lugu nii, et siin on kyll igal pool wifi, aga mitte kuskil ei ole mitte yhtegi yldkasutatavat arvutit ja lapparit ma ei hakanud kaasa vedama. Kasutan netti moblas, aga trykkida moblaga pikka blogijuttu iga paev on isegi mulle veidi liig. Seega on olnud vaikus. Oleme praegu Jacksonvilles, Florida pohjaosas, ja leidsin siit yhe arvuti. Eks oleks vast varem ka leidnud, kui hullult otsida, aga on olnud muud tegemist. Pyyan siis kiiruga anda vahepealsest ylevaate. Maabusime Miamis, veetsime seal paar paeva, kaisime Evergladesis alligaatoreid ja muid vahvaid loomi ja loodust vaatamas, samuti yhe pika paeva Key Westis. Kui keegi ei tea, kus need on, siis kaart ikka aitab. Sealt edasi liikusime mooda Florida idarannikut pohja poole, Cocoa Beachi ja sealt veel edasi Jacksonvillei ja siin hetkel resideerumegi. Jacksonville ehk Jax meeldib mulle siiani koige rohkem voltsi oleku puudumise tottu. Miami ja sealne kant on all about the money and showing off. No on jah kena ja igasugu vahvaid juhtumisi oli meil seal, kui millalgi aega, jutustan pikemalt. Erinevad linnaosad on nagu erinevad maailmad. Soitsime seal kohalike bussidega igasugu urkaid pidi, saime tuttavaks Dominikaani Vabariigist parit kokaopilasega, sattusime keset neegrite (ei vabanda poliitilise ebakorrektsuse parast)bussiactionit, saime teada, kuidas USAs makse deklareeritakse...see omamoodi ooper. Aga muidu ei viitsi eriti seal Miamis, liiga volts. Pohjas on omad hadad, naiteks on siin ysna jahe. No umbes nagu Eesti juunikuu. Vette ujuma ei lahe. AGA. Inimesed on uskumatult meeldivad ja sobralikud, mingisugust poosetamist ei ole. Hinnad on 2 korda odavamad. Jacksonville ymbruses on kymnete kilomeetrite kaupa lumivalge peenikese liivaga imeilusaid ysna inimtyhje randu ja inimesed on maailma kylalislahkeimad. Oleks aega, laheks veel nats pohja poole, Savannahsse, aga ei joua vist. OK ma nyyd pean minema, koik need inimtyhjad valged liivarannad kutsuvad mind korvulukustavalt. Akki millalgi oosel pikemalt.

On the road again

Seljakott seljas, ketsid jalas, jälle. Hommikul minek. Seekord ei tule ilmselt tegemist narkodiilerite, madude, metselukate, shamaanide ega muu ekstreemselt ponevaga. Vulkaanid ei purska hetkel, lumetormid ei kimbuta, rahvarahutusi ei toimu (veel, onneks). Hoopis USA ja Florida seekord, igati tsiviliseeritult. Surf and sun and a whole lotta fun. Motlesin, et vist ei hakka seekord yldse midagi kirjutama, aga murdusin ylduse surve all. Kullakesed, pange ennast valmis - seekord ei juhtu mitte midagi rabavat, ilmselt. Igav blogi. Harjuge ära.
Aga päriselt. Seekord läheme Kristaga, maabume Miami South Beachil ja liigume vaikselt yles Jacksonville'ni välja. Vaatame, mis teeme ja kuidas liigume - hääletame, organiseerime, vaatame, milliseid inimesi milliste plaanidega kohtame. Seekordne reis on minu jaoks selline rahulik "lifestyle watching". Vaatan ilma ja inimesi, kulgen vaikselt, naudin päikest ja merd, avardan silmaringi. Teaseri mottes leidsin yhe laheda pildi Miami South Beach rannast, see siis läheb sinna "lifestyle watching" kategooriasse. Ja ei, ma ei kavatse sellise kostyymiga seal ringi käia. Kaasa ka ei osta. Voibolla. Aga no Kerstile ikka, saad suvel Kakumäele rattaga soitma minna :P
Kirjutamiseni Miamist.

Ringiga Limas tagasi

Hakkabki juba kojuminek lahenema. Tana lendasin Limasse ara, lennuga oli yksjagu jokutamist, nii et pool paeva laks minema, aga vahet pole. Vahemalt kohal.Homme hommikul siis juba ringiga tagasi Lima-Madrid-Tallinn. Lima tundub peale dzunglit nyyd igati tsiviliseeritud, lausa Euroopalik linn :D Jahedam ka. Lonkisin nats ringi, vaatasin pargis toimuvat tantsuohtut ja turgu, ranna vaatasin uuesti yle jne, aga midagi erilist ei toimunudki. Esimest korda kogu oma reisi jooksul olen oma hostelitoas yksi, kedagi rohkem pole, eriline luksus. Eile oli viimane Iquitose paev ja kaisime selle puhul Gary ja Carlosega soomas ja ohtul hiljem nati napsu votmas. Ahjaa, hostelituppa saabusid mul argentiinlaste asemel uued asukad, 1 prantslane ja 3 jankit New Yorgist, lahevad kuskile metsa hipikommuuni pyhapaevast alates. Seal saab piiritult savu tommata ja niisama vedeleda, oma majutuse eest peavad vist nati mingit vabatahtlikku koristustood tegema. Sellised naljakalt ullikesed tyybid, lilled juustes ja helmed igal pool tilpnemas. Nad kysisid, et kus on linnas hea odav koht soomiseks ja kuna ma juba enamvahem nagu kohalik, siis sain oma teadmistega hiilata ja kaisime koos soomas yhes lahedas kohalike kohas. Aga ega nad midagi vaga asjalikku ei raakinud, prantsuse kutt ei ole nagu yldse reaalsusega kontaktis ja 3 jankit unistavad ainult oma hipilaagrist. Kui praegu motlen selle peale, et see oli mu esimene pikk eksootiline reis paris yksi, siis kokkuvotvalt voib oelda, et koik oli vaga vahva ja igal pool ning alati kohtab huvitavaid inimesi, nii et kunagi ei ole tegelikult paris yksi. Niimoodi saab piiritul hulgal igasuguseid erinevaid kogemusi, tutvusi, kokkupuuteid erinevate maailmavaadetega, samas on vabadus igal hetkel teha tapselt seda, mida hing ihaldab. Vabadus. Ja silmaring laieneb rohkem kui ei kunagi varem. Pilte saaksin siin yles laadida kyll, kuna lopuks ometi on mul jalle normaalne netiyhendus olemas. Aga ma eriti ei viitsi enam, koju joudes panen hunniku FBsse. OK, magama. Nagemiseni Tallinnas.

Igasugu karvaseid ja sulelisi

 Ma ei tea, miks see enne ara kadus, postitan uuesti...ja nyyd lennujaama.

Jalle on kirjutamisega pikem paus sisse tulnud, minust mittesoltuvatel pohjustel. Enamasti netti lihsalt pole voi olen levist valjas, aga...parem hilja kui mitte kunagi, eks.
Ma ei teagi, mingi hulk paevi on jalle mooda lainud ja see tundub nagu ilmatu pikk aeg, kuude pikkune, kui kogu aeg midagi toimub ja ei ole oluline meeles pidada, kas parajasti on toopaev voi puhkepaev voi mis kuupaev yldse. Niipalju tean, et varsti peab hakkama tagasi koju suunduma.
Resideerun praegu jatkuvalt Iquitoses, oma dzunglilinnas ja vanas tuttavas hostelis. Kui keegi ei tea voi ei maleta, siis Iquitos on maailma suurim linn, millel puudub ylejaanud maailmaga maismaayhendus. Kohale saab siia ainult lennukiga voi joelaevadega mooda Amazonast. See omakorda muudab Iquitose selliseks omamoodi veidraks kohaks - on nagu linn, kohati ilus ka, inimesed kaivad kontorites tool ja ohtuti ollekas ja ooklubis jne, nagu meilgi, aga....ymberringi on metsik dzungel, igas kyljes, ja see kuidagi jatab oma jalje inimeste mottemaailma. Koik on sellised kerge kiiksuga, kuidagi nagu igasuguste imelike aarmuste poole kaldu. Pika aja peale hakkab see ilmselt vasitama, kui tahaks tagasi mingit normaalselt toimivat elukorraldust ja realistlikku mottemaailma, aga praeguseks pole ma veel sinna faasi joudnud vaid lihtsalt tunnen ja lasen endast labi erinevaid emotsioone. Ja inimesi. Siin kohtab igasugu veidraid tegelasi, jatkuvalt.
Esmalt, saksa kutt Fabian soitis edasi Leticiasse Kolumbias ja sealt edasi Brasiiliasse, tahab mooda joge liikuda kuni Atlandi ookeani rannikuni valja. Sellest on kahju, kuna ta oli toepoolest vaga vahva kaaslane.
Korraks nagin oma hostelis uuesti seda saksa kutti, kes seal alguses kohalikke naisi sebis, midagi muutunud ei ole - nagin teda jalle mingi uue kohaliku tibiga.
Ja mis on toeline hitt - Iquitosesse saabus Eesti noormees nimega Riivo, elab Tallinnas Siili peatuse kandis Mustamael. Vaga vinge. Ta olevat siin varem ka olnud, viimati oli siin mingi romaan Gary oe Carolina sobrannaga (seebikas ju), aga hetkel niisama motles siin mingi aja ringi hangida. Ja kusjuures keegi siin kirjutas seebiooperite kohta...no ausalt, mina saan aru kyll, miks neil on sellised seebikad kogu aeg. Nende elu ongi selline tegelikult. Keegi ahvardab kedagi kuskil matsheetega, koik on koigi eraeluga kursis, igasugu veidraid kokkusattumisi tuleb ette...selle Riivo kohta naiteks tulid ykspaev Carlos ja Gary suure ohinaga mulle raakima, et nad teaqvad, et keegi eestlane on linnas ja selle eestlase peaks raudselt koos minuga yle vaatama. Kust nad seda juba teadsid, ei saa mina aru. Ahjaa Riivo, kui sa nyyd metsast tagasi tuled ja seda loed, siis lahme teeme olled, eks :)
Vahepeal oli meil siin valentinipaev, mis on siin toeline pidustuste paev. Linnas oli kogu paeva liiklus suletud kesklinnas, tehti igasugu kaunistusi ja parast rahvas pidutses oo labi. Mul on hostelis vaga suur avar siseou, kus saab grillida, ja poisid otsustasid tulla ja teha seal grillipeo. Tegimegi, oli vaga lahe. Minu nalgivad argentiinlased tulid, vaatasid suu ammuli meie kana ja kartuleid ja kysisid, kas see on koigile moeldud, olid jube pettunud, kui me ytlesime, et ega ikka ei ole kyll. Parast viisime kondid ja natuke jarelejaanud sooki kooki ja tyybid kysisid, kas nad voivad vahemalt toidujaanused ara syya :P Me olime nii lahked ja lubasime kyll. Argentiinlastel on 3 tydrukut kambas, mitte eriti ilusad, aga talutavad. Poisid motlesid, et kuna eesti naisi siia ikka veel saabunud ei ole, siis nad ajaviiteks sebivad natuke neid argentiina tsikke, kutsusid neid endaga ooklubisse, aga tibid teatasid, et neil raha pole, et valja minna. Poisid siis motlesid, et kurat nendega, selliste eest nad ka maksma ei hakka ja nii ei saanudki mingit asja. Parast sebis Carlos endale (suurest masendusest Kersti puudumise parast :P)  mingid kohalikud naised, kes olid vist kunagi ta klassioed olnud.
Mingi ohtu kaisime poistega ollekas (Gary, Calrlos ja 1 noor kutt Nick) ja parast teadsid poisid mingit kohta aarelinnas, mis on nagu suur katusega korvpallivaljak, kus toimuvad mingid oodisko laadsed asjad, oli band ja tantsutydrukud ja koik nagu peab, vihtusime seal kohalikega tantsu ja tegin moned videod ka...mida ma loomulikult sellise yhendusega eluilmaski yles ei saa.
Siis on siin linnas veel 1 inglise tyyp kelle nimi on (vist) Brian, koik kutsuvad teda Gringo Brianiks. Ta oli siin juba 3 aastat tagasi, aga ma ei arvanud, et ta nii visa on ja samamoodi aastaid elab, aga inimesed ei lakka iial yllatamast. Gringo Brian. Tema on enda sonul parit Manchesterist ja tema nimi on Brian. Tema tegeleb siin sellega, et veristab aegajalt ise noaga oma katt, et see naeks piisavalt verine ja vigastatud valja, ja siis laheb otsib kesklinnas valgeid turiste. Valgetele turistidele raagib ta, et kohalikud indiaanlased tungisid talle noaga kallale, vigastasid ta katt, varastasid koik ara ja tal oleks kangesti vaja laenata veidi raha, et saaks minna haiglasse oma katt ravima ja Limasse saatkonda, et uut passi vormistada. Valged muidugi usuvad teist omasugust valget, perfektse inglise haaldusega kutti, ja annavadki talle raha. Raha eest laheb Brian Beleni slummi ja hangib sealt kokaiini. Vahepeal on ta nii pilves, et ta eriti ei maleta, kellelt juba on raha kysinud ja saanud ja kellelt mitte ja kysib monelt mitu korda, aga keegi temaga selle eest midagi hullu ei tee. Ja nii elab ta siin juba aastaid. Ta pyydis juba mulle ka linna peal sama juttu raakida, aga kuna juba tean asja, siis on lihtsalt naljakas. See noaga kallale tungimise jutt muidu on esmapilgul usutav, aga kui siin pikemalt olla, siis mitte eriti. Asi on selles, et Iquitos on tegelikult ysna turvaline linn. Siin varastatakse palju, et saada raha narko jaoks (narkomaane on palju), aga siiani ei ole eriti vagivaldseid juhtumeid olnud, on ysna kindel, et keegi ei tungi kellelegi kuskil noaga kallale. Aa ja siin on 2 politseinikku, kes on eriti agarad narkokaubitsejate pyydjad, teevad vaga agaralt oma tood...sest kogu konfiskeeritud kokaiini tarvitavad nad parast ise ara :P Koik teavad seda, aga kedagi eriti ei huvita.
Aga siis nyyd paar paeva tagasi. Nagin Garyt oma motikaga ringi soitmas ja ta tuli ytles, et laheb yhte suvalisse kylla dzunglis kylastama oma vana sopra Ricardot, keda pole ammu nainud, et akki ma tahan ka tulla. No ma ei saanud lasta seda 2 korda oelda ja ytlesin, et muidugi ma tahan, seega laksin kaasa. Nick ja veel 1 kohalik kutt tulid ka. See Ricardo elab mingis suvalises metsakylas, kuhu viib vaga olematu tee labi igasugu veidrate kohtade, Iquitose-Nauta vahelise tee pealt metsa ara keerata ja soita mingi tunnike poololematut dzungliteed. Oli vaga lahe elamus vaadata kohalikke kylasid ja inimesi kohtades, kuhu turistid muidu eluilmaski ei satu. Aga see Ricardo siis. Joudsime kohale ja kui aus olla, siis nagi tema elamine ikka ysna lauda moodi valja. No tegelikult nagu koik kohalikud elamised siin. Aga astusime sisse, Ricardol oli keset siseoue suur laud, kuhu ilmusid hoobilt jaakylmad pudelid valget veini, punast veini, sangriat ja Baileyst. Kohe ilmus kuskilt platsi terve kari naisi (nagu seebikates - Ricardo naine, oed, tadid, ammad, pagan teab koik kes, terve suguvosa, koikide naiste koik lapsed), kukkusid sooke vaaritama jne. See Ricardo oli yks igavesti muhe vend, kes tootab siin mooda Amazonast soitval kruiisilaeval. See on eriti luksuslik kruiisilaev vaga rikastele turistidele, ametlikult 5 tarni vist mingi kategooria jargi. Seega raakis Ricardo vaga head inglishit. Tema nimelt on praegu 2 nadalat oma laevalt puhkusel ja sai koju tulles sealt kaasa votta kastide kaupa veine ja igasugu muud alkot. Lasime siis koigil nendel jookidel seal paraporgus hea maitsta ja jaime kuni jargmise paevani lopuks. Lapsed vahtisid suu ammuli ja Ricardo ja tema naine joudsid valja selleni, et hakkasid mulle raakima, et nende noorimal. 2-aastasel pojal pole veel ristiema ja neile oleks suureks auks, kui mina selleks hakkaksin :D Momisesin midagi ebamaarast selle peale ja tegin muud juttu. Ricardo muidugi paris nii vahva mees pole tegelikult, ta kasutas ysna alatult ara asjaolu, et tema naine inglise keelt ei oska ja raakis mulle agaralt oma naise juuresolekul inglise keeles, kuidas ta laeval kogu aeg teisi naisi sebib. Temal on ka vaike palve. Kui Carlos soovib tutvuda pysisuhte eesmargil vallaliste naistega, siis Ricardo soovib tutvuda mittepysisuhte eesmargil abielus naistega :P Eesti omadega siis :P Ma veidi niimoodi aariveeri ytlesin, et ega see nyyd vaga ilus tegu pole niimoodi, mille peale ta kostis, et tema loomulikult armastab oma naist ylivaga, aga tema ei saa kohe mitte midagi teha, kui temas on lihtsalt nii palju armastust, et jagub igale poole mujale ka. Kah omamoodi loogika ja point muidugi. Yks asi, mida siin opib, on koike aktsepteerima.
Tana siis olen jalle linnas tagasi ja pole midagi erilist teinud vahelduseks. Moskiitod on mind nii pohjalikult ara soonud, et mingid miniseelikud ei tule vist aasta aega enam kone alla, koik katki ja paistes. Tahtsin osta lennupiletit tagasi Limasse, kuna kojulend hakkab lahenema, aga nett ei toota selleks piisavalt hasti, homme lahen lennufirma putkasse ise kohale. Vaatan, kaua viitsin siin selle netiga nikerdada, akki saab mone pildi ka yles.