Kirikupäev

 Eile juhtus täiesti arusaamatul kombel selline lugu, et meil läks õhtul kahepeale terve pudel rummi ära ja sellest tulenevalt siis blogimiseni ei jõudnud 😂 Täna nüüd ei ole just erakordselt reibas olemine ja püüame end ikka kuidagi siin liikuma saada. Aga rummi kõrvale arutasime palju tähtsaid maailma asju ja laiendasime oma silmaringi ja maailmavaadet, oli väga lõõgastav. 

Et aga mu kahtlemata karsked ja korralikud lugejad ei arvaks, et meil on siin käimas mitte eriti anonüümsete alkohoolikute suvepäevad, alustan eilse päeva algusest, näitamaks, et me tegeleme siin ikka mõistlikemate ettevõtmistega ka. Eile oli pühapäev ja meie käisime hommikul kirikus. Kirikud on siin katoliku omad, aga kohaliku religiooni lisandiga. Nad on siin ristiusku enda jaoks mugandanud, jättes oma rahvausundi ka ikka sisse. Nii juhtus, et juba kiriku eeskojas üritas üks naine meid shamanistlikule riitusele ära rääkida, pidi saama privaatselt ka ja kui muidu kuidagi ei saa, siis leiab isegi inglise keelt mõikava shamaani. Väidetavalt ei ole olemas asja, mille vastu shamanistlik tseremoonia ei aitaks…hmm, liigse rummiarmastuse vast ravib ka välja? Kuigi siinseid tüüpe teades pakun, et need shamaanid kallavad ise ka hea meelega seda rummi ja mingeid muid mõnuaineid veel sinna otsa ka. Igatahes me shamaaniriitusest loobusime, ilmselgelt oli see viga, muidu me poleks ehk õhtul sedasi patuteele läinud. Aga veider mõelda, et selliste asjadega tegeletakse katoliku kirikus. Lisaks ohverdavad kohalikud siin usinasti oma jumalatele igasugust kraami, peamiselt toiduaineid, mitmel pool nägime ohvriplatse st tuleasemeid, ohverdamine käib siin enamasti põletades. Põhimõtteliselt peab ilmselt rõõmus olema, et nad on vahetanud inimeste veristamise ja südamete välja lõikumise leebemate variantide vastu. 

Ok Kirsti on nüüd stardivalmis ja me liikuma, ma ei jõua praegu blogida, õhtul jätkan muljetega. Paar kiiret pilti turu- ja kirikupäevast. 

Atitláni järve ääres

Eile õhtul jõudsime siis lõpuks selle rummini, mis tähendab, et kirjutamiseni siis arusaadavatel põhjustel ei jõudnud 😜 Püüan nüüd seda viga parandada ja teatan, et oleme ikka elus ja meil on kõik kõige paremas korras. Majutuskoha ukse taga kasvab meil laimipuu, käisime seal natuke raksus (st mina käisin ja Kirsti teeskles, et ta ei tunne mind) ja tekitasime endale rummikokteilidele varusid, nyyd teeme omale siin Guate Libresid. 

Aga vahepealsest siis. Peale Antigua magamismaratoni olime eile hommikuks lõpuks korralikult välja maganud ja asusime Atitlani järve poole teele. Transpordiks kasutasime ikka vana head chicken busi ehk siis kohalikku ühistransporti. Seekord meil bussis kanu ei olnud, küll aga olid usuhullud, noh tegelikult küll ainult üks, aga seda ühte oli ka rohkem kui vaja oleks olnud. Esialgu tüüp hakkas täpselt mu kõrva ääres kitarri mängima, mõtlesime, et ok tavaline lugu, mângib nats ja tahab raha. Aga peale mängu läks ta eriliselt ekstaasi ja hakkas meile kuulutama jumala armu ja Jeesuse väge ja kõige lõpuks ei tahtnud ta kelleltki üldse mingit raha. Ju ta siis elab ainult sellest suurest jumala armust ja me oleme tema üle rõõmsad. Kui olime kõik valgustatud ja tüüp lõpetas, mängis bussijuht meile üle bussi oma playlisti, milleks oli 90ndate disko, no teate ju küll, kõik need Dr.Albanid ja Haddawayd jne. Oli väga lahe nostalgiline olek, nagu oleks taaskord Pühajärve beach partyl aastal mingi 1998 või koolidiskol. Yks lahe asi veel, meie bussijuht oli kaunistanud oma bussi võrkkiiges lebotava ahviga, see oli tal esiukse kohale riputatud, pärast pilt ka. Peale ca 4,5 h bussidega seiklemist jõudsime lõpuks järve äärde ja seadsime end siin sisse. Panen mõned pildid vaadetest ka. 

Täna läheme nendesamade chicken busidega 2 h teekonna kaugusel olevasse linna nimega Chichicastenango, kuna täna on pühapäev ja seal toimub kohalike ümberkaudsete külainimeste suur turg. Olem sellest siin blogis küll juba ka varem kirjutanud, aga loodan lugejate lühikesele mälule 😜. Ja midagi on kindlasti uut. 

Pildid siis nüüd ka ja varsti turule, muljetan hiljem jälle. 

Antigua Guatemala

Raporteerin, et jõudsime õnnelikult kohale ja meil on kõik hästi, kui just ajavahest tingitud unesegane olek välja arvata. 

Oleme nüüd ühtlasi ka tõelised Dallase lennujaama eksperdid, kuna eile seal olles muudeti meie Dallas-Guatemala City lennu väljumise väravat seal olemise aja jooksul kokku 6 korda, mõnel juhul muutus isegi terminal. See tähendab, et enamuse ajast kappasime muudkui ühest väravast teise, kasutades vahel rongi teise terminali saamiseks…ja nii kui õigesse kohta saime, tuli jälle teade, et teie väljumise värav on muutunud, ja kogu nali algas jälle otsast peale. 

Guatemalasse kohale jõudsime nats peale südaööd ja meie guesthouse’i magama nii kella kaheks öösel. Täna hommikul siis uudistasime natuke oma elamist, meil on siin ilus, katuseterrass võrkkiikede ja miljonivaatega üle linna vulkaanile, terrassil kasvavad meil maasikad ja sidrunipuu, igal pool puud ja põõsad õites. Ainult et ilm oli täna natuke selline pilvine, ei saanud vulkaanist eriti häid vaateid siiski. Jalutasime niisama linnas, vaatasime ilma ja inimesi, shoppasime ja mõnulesime. Ja siis nii lõuna paiku läks kogu linnas elekter ära 😂 See on siin üsna tavaline, mäletan, et Nicaraguas oli ka tavaline teema, et vahepeal voolu polnud. Võtsime pudeli rummi ja mõtlesime sellega tulla oma katuseterrassile väikest pealelõunast siestat pidama, aga siesta osutus hoopis maratonmagamiseks. Vajusime täitsa ära ja magasime mingi 6 tundi jutti. Nyyd hakkab kell 10 õhtul saama ja ma ei tea, kes nüüd öösel magab…Vähemalt tuli mingi aeg õhtul elekter tagasi st saan internetti ja moblat laadida. 

Lõpetuseks mõned tänased pildid ka siia ja uuesti tuttu. Homme siis juba uued juhtumised. 

Mõmmi the Rebel

Jõudsime õnnelikult Dallasesse ja teeme oma Guatemala City lennuni natuke aega parajaks. Siin on kell 18, aga Eesti aja järgi kell 2 öösel ja no ega ei ole just kõige reipam tunne praegu. Magama saab alles kunagi paljude tundide pärast, aga ehk õnnestub lennukis ka veidi tukkuda. Ja jõuan ehk kähku veel natuke muljetada. 

Kuna lendasime esialgu ju USAsse, siis päeva kõige väsitavam osa ei olnud üldse mitte see 11-tunnine lend vaid hoopis lõputu bürokraatia ja kontrollid igal sammul. Algas see juba Helsinkis, kui lennule minnes suunati mind miskipärast eraldi boksi veel täiendavasse kontrolli. Siis narkoproovid ja lõhkeainete proovid, aga nali oli selles, et lisaks minult ja kotilt võeti proovid ka reisisell Mõmmilt. Eks ta selline kahtlane tüüp on muidugi küll…Mõmmi oli õnneks juba jõudnud enne kokaiini ära tõmmata ja lõhkeained naabri kotti sokutada, nii et saime edukalt boardida 😜

Dallase lennujaam on hiiglaslik ning siin veetsime veel rõõmsalt 2,5 h erinevates kontrollides, kaasa arvatud agrikulruursete objektide kontrollis, kuna olime unustanud oma 2 õuna kotti ja need on ju raudselt biorelvaga nakatatud. Mõmmi tegu raudselt jälle. 

Lendasime üle Põhja-Gröönimaa ja siis terve Kanada, seega nägime palju ilusaid jäiseid vaateid Gröönimaa loodusest, kus ainult jää, lumi ja mäed. Panen mõned pildid ka siia. Nüüd aga varsti hakkame siis lendama Guatemala Citysse ja kohale jõuame kohaliku aja järgi südaööl. Esialgu magame end välja ja siis vaatame edasi ja blogin siis ka vast millalgi homme õhtul esimesi päris muljeid. 

Pildid siis ka.

 

Uusaastalubadused on täitmiseks ehk uuesti teele!

Stardime Kirstiga homme varahommikul Tallinnast Guatemala poole teele ja lasin end kõigil reisihuvilistel sõpradel ära rääkida, et blogima peab ikka ka. Palju õnne teile - tulemas on kindlasti palju poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti, ebasündsat sõnavara ja lihtsalt huvitavaid tähelepanekuid maailma asjust. Olen muidu siin oma vahepealset laiskust covidiga vabandanud ja Usbekistani reisil ausalt öeldes lihtsalt viilinud, aga no nüüd oli alles aastavahetus ja mu kallid kolleegid pinnisid välja uusaastalubaduse, et blogima peab ikka ka. Hoolimata sellest, et nad sõnagi eesti keelt ei oska 😜 Ja no kui saan anda oma panuse kultuuridevahelise rahvaste sõpruse ja vendluse edendamisse, kuidas ma saan siis vastu vaielda. 

Ühesõnaga, plaan on siis homme lennata Tallinn-Helsinki-Dallas-Guatemala City. Olen küll Guatemalas koos Kristaga mõned aastad tagasi käinud ja sellest ka siin kirjutanud, aga usun, et iga kord on ikka erinev ja kindlasti avastan seekord ikka veel palju uut. Seekord läheme Kirstiga kahekesi ja kahe nädala jooksul plaanime enamuse riigi looduskaunimatest paikadest läbi kolada. Esimesed muljed kirjutan vast homme Dallase lennujaamas aega surnuks lüües ja inimvaatlusega tegeledes. Homseni!

Puhkus algas.