Atitláni järve ääres

Eile õhtul jõudsime siis lõpuks selle rummini, mis tähendab, et kirjutamiseni siis arusaadavatel põhjustel ei jõudnud 😜 Püüan nüüd seda viga parandada ja teatan, et oleme ikka elus ja meil on kõik kõige paremas korras. Majutuskoha ukse taga kasvab meil laimipuu, käisime seal natuke raksus (st mina käisin ja Kirsti teeskles, et ta ei tunne mind) ja tekitasime endale rummikokteilidele varusid, nyyd teeme omale siin Guate Libresid. 

Aga vahepealsest siis. Peale Antigua magamismaratoni olime eile hommikuks lõpuks korralikult välja maganud ja asusime Atitlani järve poole teele. Transpordiks kasutasime ikka vana head chicken busi ehk siis kohalikku ühistransporti. Seekord meil bussis kanu ei olnud, küll aga olid usuhullud, noh tegelikult küll ainult üks, aga seda ühte oli ka rohkem kui vaja oleks olnud. Esialgu tüüp hakkas täpselt mu kõrva ääres kitarri mängima, mõtlesime, et ok tavaline lugu, mângib nats ja tahab raha. Aga peale mängu läks ta eriliselt ekstaasi ja hakkas meile kuulutama jumala armu ja Jeesuse väge ja kõige lõpuks ei tahtnud ta kelleltki üldse mingit raha. Ju ta siis elab ainult sellest suurest jumala armust ja me oleme tema üle rõõmsad. Kui olime kõik valgustatud ja tüüp lõpetas, mängis bussijuht meile üle bussi oma playlisti, milleks oli 90ndate disko, no teate ju küll, kõik need Dr.Albanid ja Haddawayd jne. Oli väga lahe nostalgiline olek, nagu oleks taaskord Pühajärve beach partyl aastal mingi 1998 või koolidiskol. Yks lahe asi veel, meie bussijuht oli kaunistanud oma bussi võrkkiiges lebotava ahviga, see oli tal esiukse kohale riputatud, pärast pilt ka. Peale ca 4,5 h bussidega seiklemist jõudsime lõpuks järve äärde ja seadsime end siin sisse. Panen mõned pildid vaadetest ka. 

Täna läheme nendesamade chicken busidega 2 h teekonna kaugusel olevasse linna nimega Chichicastenango, kuna täna on pühapäev ja seal toimub kohalike ümberkaudsete külainimeste suur turg. Olem sellest siin blogis küll juba ka varem kirjutanud, aga loodan lugejate lühikesele mälule 😜. Ja midagi on kindlasti uut. 

Pildid siis nüüd ka ja varsti turule, muljetan hiljem jälle. 

Antigua Guatemala

Raporteerin, et jõudsime õnnelikult kohale ja meil on kõik hästi, kui just ajavahest tingitud unesegane olek välja arvata. 

Oleme nüüd ühtlasi ka tõelised Dallase lennujaama eksperdid, kuna eile seal olles muudeti meie Dallas-Guatemala City lennu väljumise väravat seal olemise aja jooksul kokku 6 korda, mõnel juhul muutus isegi terminal. See tähendab, et enamuse ajast kappasime muudkui ühest väravast teise, kasutades vahel rongi teise terminali saamiseks…ja nii kui õigesse kohta saime, tuli jälle teade, et teie väljumise värav on muutunud, ja kogu nali algas jälle otsast peale. 

Guatemalasse kohale jõudsime nats peale südaööd ja meie guesthouse’i magama nii kella kaheks öösel. Täna hommikul siis uudistasime natuke oma elamist, meil on siin ilus, katuseterrass võrkkiikede ja miljonivaatega üle linna vulkaanile, terrassil kasvavad meil maasikad ja sidrunipuu, igal pool puud ja põõsad õites. Ainult et ilm oli täna natuke selline pilvine, ei saanud vulkaanist eriti häid vaateid siiski. Jalutasime niisama linnas, vaatasime ilma ja inimesi, shoppasime ja mõnulesime. Ja siis nii lõuna paiku läks kogu linnas elekter ära 😂 See on siin üsna tavaline, mäletan, et Nicaraguas oli ka tavaline teema, et vahepeal voolu polnud. Võtsime pudeli rummi ja mõtlesime sellega tulla oma katuseterrassile väikest pealelõunast siestat pidama, aga siesta osutus hoopis maratonmagamiseks. Vajusime täitsa ära ja magasime mingi 6 tundi jutti. Nyyd hakkab kell 10 õhtul saama ja ma ei tea, kes nüüd öösel magab…Vähemalt tuli mingi aeg õhtul elekter tagasi st saan internetti ja moblat laadida. 

Lõpetuseks mõned tänased pildid ka siia ja uuesti tuttu. Homme siis juba uued juhtumised. 

Mõmmi the Rebel

Jõudsime õnnelikult Dallasesse ja teeme oma Guatemala City lennuni natuke aega parajaks. Siin on kell 18, aga Eesti aja järgi kell 2 öösel ja no ega ei ole just kõige reipam tunne praegu. Magama saab alles kunagi paljude tundide pärast, aga ehk õnnestub lennukis ka veidi tukkuda. Ja jõuan ehk kähku veel natuke muljetada. 

Kuna lendasime esialgu ju USAsse, siis päeva kõige väsitavam osa ei olnud üldse mitte see 11-tunnine lend vaid hoopis lõputu bürokraatia ja kontrollid igal sammul. Algas see juba Helsinkis, kui lennule minnes suunati mind miskipärast eraldi boksi veel täiendavasse kontrolli. Siis narkoproovid ja lõhkeainete proovid, aga nali oli selles, et lisaks minult ja kotilt võeti proovid ka reisisell Mõmmilt. Eks ta selline kahtlane tüüp on muidugi küll…Mõmmi oli õnneks juba jõudnud enne kokaiini ära tõmmata ja lõhkeained naabri kotti sokutada, nii et saime edukalt boardida 😜

Dallase lennujaam on hiiglaslik ning siin veetsime veel rõõmsalt 2,5 h erinevates kontrollides, kaasa arvatud agrikulruursete objektide kontrollis, kuna olime unustanud oma 2 õuna kotti ja need on ju raudselt biorelvaga nakatatud. Mõmmi tegu raudselt jälle. 

Lendasime üle Põhja-Gröönimaa ja siis terve Kanada, seega nägime palju ilusaid jäiseid vaateid Gröönimaa loodusest, kus ainult jää, lumi ja mäed. Panen mõned pildid ka siia. Nüüd aga varsti hakkame siis lendama Guatemala Citysse ja kohale jõuame kohaliku aja järgi südaööl. Esialgu magame end välja ja siis vaatame edasi ja blogin siis ka vast millalgi homme õhtul esimesi päris muljeid. 

Pildid siis ka.

 

Uusaastalubadused on täitmiseks ehk uuesti teele!

Stardime Kirstiga homme varahommikul Tallinnast Guatemala poole teele ja lasin end kõigil reisihuvilistel sõpradel ära rääkida, et blogima peab ikka ka. Palju õnne teile - tulemas on kindlasti palju poliitiliselt ebakorrektseid seisukohti, ebasündsat sõnavara ja lihtsalt huvitavaid tähelepanekuid maailma asjust. Olen muidu siin oma vahepealset laiskust covidiga vabandanud ja Usbekistani reisil ausalt öeldes lihtsalt viilinud, aga no nüüd oli alles aastavahetus ja mu kallid kolleegid pinnisid välja uusaastalubaduse, et blogima peab ikka ka. Hoolimata sellest, et nad sõnagi eesti keelt ei oska 😜 Ja no kui saan anda oma panuse kultuuridevahelise rahvaste sõpruse ja vendluse edendamisse, kuidas ma saan siis vastu vaielda. 

Ühesõnaga, plaan on siis homme lennata Tallinn-Helsinki-Dallas-Guatemala City. Olen küll Guatemalas koos Kristaga mõned aastad tagasi käinud ja sellest ka siin kirjutanud, aga usun, et iga kord on ikka erinev ja kindlasti avastan seekord ikka veel palju uut. Seekord läheme Kirstiga kahekesi ja kahe nädala jooksul plaanime enamuse riigi looduskaunimatest paikadest läbi kolada. Esimesed muljed kirjutan vast homme Dallase lennujaamas aega surnuks lüües ja inimvaatlusega tegeledes. Homseni!

Puhkus algas. 

Koduteele

Pean kõigepealt väga vabandust paluma viimase aja mittekirjutamise pärast. Reisi lõpp juba, kuu aega teel olnud, nii palju erinevaid tegemisi ja juhtumisi, väsinud kuidagi praegu. Kuu aega ei tundugi nagu nii palju, aga kui nii aktiivselt toimetada, kogu aeg on uued elamused jne, siis ajataju on kuidagi teine. Kui ma näiteks praegu mõtlen reisi alguse peale, kui Kirstiga Costa Ricas olime, siis tundub mulle, nagu oleks see juba mingi pool aastat tagasi olnud. Igatahes, muretsemiseks ei ole põhjust, kõik on jätkuvalt suurepärases korras. Paari tunni pärast lendan oma saartelt tagasi Managuasse ja siis homme keskpäeval alustan sealt koju lendamist. Eeldatavalt peaksin Tallinnasse jõudma teisipäeva õhtul hilja, nats enne sydaööd. Käisin vahepeal teisel saarel, Väikesel Maisisaarel. Tahtsin seal paar päeva kauem olla tegelikult, sga seal tekkisid omad probleemid, seega tulin eile suuremale saarele tagasi, et olla kindel, et ikka saan oma lennule. Probleemide all pean silmas ilma - sinna käivad suht väikesed kalapaadid ja tugeva tuulega need ei sōida. Kohalikud rääkisid, et nädalavahetusel tuleb torm ja vōib juhtuda, et paadid ei sõida ja keegi ei saa saarelt liikuma. Sinna lõksu jäämise vältimiseks tulin igaks juhuks varem tulena. Tormi nyyd päris ei ole praegu, aga tuul on suht tugev kyll. Väiksem saar oli kyll väga ilus ja idylliline, aga sellega on omad hädad - esmalt see ilm, mille tõttu vahepeal vōib olla, et päevade kaupa ei saa liikuma. Teiseks ei ole neil seal sageli elektrit, mul vist kolmest päevast kahel ei olnud. Muidu nagu polekski sellega häda, aga ei saa laadida moblat jne. Lisaks on kõik oluliselt kallim tänu turismindusele ja sellele, et kogu kraam tuleb kaugelt paatidega kohale vedada ja sageli halva ilma tõttu paadid ei käi. Rannad olid muidugi imelised ja see oli selline nunnu autovaba yksiku  saare idyll. Panen mõned pildid ka. Siin suuremal Maisisaarel oli eile õhtul tohutu aktsioon, nimelt pesapalliturniir, selle raames toimus siin saarel oluline kohtumine Managua ja Kariibimere regiooni vahel ja vähemalt pool saart oli kohal kaasa elamas. Läksin ka ...mitte et mul pesapallist halli aimugi oleks, aga nn kohalikust elust osa saamise mõttes ja rahvast vaatama. See oli suht naljakas muidu, kohtasin seal yhte saksa meest, kes olinka tulnud sama mõttega vaatama ja ei teadnud pesapallist midagi. Me siis omavahel seal ikka arutasime, et ei tea, mis nyyd toimub jne. Kohalikel oli nalja palju, meid “rumalaid” vaadates. Nyyd aga hakkan pakkima ja sättima oma lennule varsti. Pildid siis ka.