Tana on siis meie viimane ohtu Iquitoses ja vaga kahju on siit edasi liikuda. Poole tunni parast saame Gazzaga kokku ja lahme kohalikku baari seitsme puukoore jooki proovima, et seda viimast ohtut tahistada. Edasi ilmselt tuleb juba natukene vahem eksootikat ja rohkem tsivilisatsiooni. Pagana kahju on tegelikult, mulle see dzunglilinnade kaootilisus ja kylade looduslahedane elu vaga meeldis.
Gazzal ongi see dengue fever, aga onneks on see oigel ajal avastades ravitav, eile haiglas sai mingid vastavad systid ja tana oli juba jalul, lihtsalt nork veel. Millalgi edaspidi tulevad veel moned systid.
Ahjaa, see Beleni slumm, kus ma ykspaev politseieskordi saatel kaisin. Gazza raakis, et tana paeval oli seal olnud mingi intsident, et rooviti hullult yhte valget tydrukut, hulk raha ja dokumendid jne, mingi ime labi saadi siiski varas katte ja tassiti politseisse, kus pika seletamise peale oli enamus asju tema kaest katte saadud. Gazza teadis asjast, kuna ta kais politseis kaasas tolgiks. Lahemalt ma ei teagi veel, mis seal koik juhtus, eks varsti kuuleb.
Ongi koik, uued uudised vast juba Tarapotost ja/voi Lamasest.
Monday, March 7, 2011
Sunday, March 6, 2011
Welcome to my jungle
Joudsime just tagasi 4-paevaselt matkalt dzunglisse ja hingame sisse esimesed soomud tsivilisatsiooni, seda siis netipunktis, kuna valjas on taas troopiline aike ja meeletu paduvihm. Muljeid on nii palju, et koike ei joua kirja panna, nii et valik tuleb ysna eklektiline.
Laksime metsa meie sober Gazzaga, kes selgus, et on ise dzunglis syndinud ja kasvanud, tunneb loodust ja loomi jne ning tuli meile giidiks, lisaks siis meie paadipoiss Freddy. Tana hommikul olid nad molemad Freddyga siruli, kuna neil onnestus nakatuda sellisesse haigusesse nagu dengue fever, eestikeelset vastet ma sellele ei teagi, on mingi troopiliste alade dzunglipalavik, nii et seetottu tulime natuke varem tagasi kui plaanisime ja Gazza ning Freddy laksid haiglasse analyyse andma ja seal siis selgub, mis neist edasi saab (mingid systid pidid selle vastu aitama). Homme loodame neist uudiseid kuulda.
Amazonase tripp tahendas seda, et tegelikult laksime hoopis mooda harujogesid sygevamale dzunglisse, suurest joest eemale, sinna oli rajatud vaike majutuskoht paari putkaga. Esmalt soitsime ca 100 km autoga ainsasse punkti, kuhu siit yldse tee laheb, Nauta nimelisse kylasse ja sealt paadiga edasi. Poole tee peal vedeles maas suur volakas madu ja kuigi manooverdasime hoolega, motlesime, et soitsime tast ikka vist kogemata yle ja laksime tagasi vaatama. Ei, me ei soitnud tast yle, maol nimelt oli pea otsast loigatud ja Gazza seletas seda sellega, et kohalikud hoimud loikavadki madudel pead otsast, kuivatavad need ning panevad omale kuskile koju ara, kuna see vaidetavalt annab neile siis mao oskused ja jou. Ma ei imesta, kui nad neid kuivatatud paid ka kuidagi seespidiselt veel tarvitavad. Enne seda intsidenti oli mul kange pissipeatuse isu ja votsin hoogu, et seda paluda, aga kui nagin, mis loomad koik tee aares ja tee peal liiklevad, oli "metsapeatuse" soov nagu peoga pyhitud. Yldiselt kokkuvotteks: nagime krokodillilisi, madusid, laiskloomi, iguaane ja saime meeletult palju igasugust loodusalast infot. Gazza on haruldane giid, olen selle 4 paevaga oppinud looduse kohta ilmselt rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku, lisaks pyyab ta paljaste katega joest kaimaneid, iguaane jms elukaid. Nalja saab temaga ka, kuna eestlased on talle Eestis olemise ajal ka igasugu lahedaid lollusi opetanud nt ytlema "kuradi jobu" ja "sa igavene lammas" ja need kolavad tema aktsendiga oelduna haruldaselt naljakalt. Moskiitod imesid mul raudselt vahemalt liitsi jagu verd vahemaks ja ma ei kujuta ette, millal need haavad nyyd ykskord jalle paranevad. Meie oobimiskoha lahedal oli yks kohalik kalurite kyla, kus Gazza tundis pea koiki inimesi ja nii me siis veetsime ka seal kylas aega, jalgisime kohalikku elu ja tavasid. Seal kylas pidas yks pere kodus laisklooma, nii koera asemel, seda kaisime vaatamas, yldiselt pidavalt laiskloom olema maailma koige lollim loom (Gazza ja kohalike sonul). Tegelikult olevat laiskloom nii laisk seetottu, et ta toitub mingi konkreetse puu lehtedest, mis on sarnase toimega nagu alkohol, ehk siis kuna ta soob iga paev ainult neid lehti, on ta yhtlasi ka kogu aeg no purjus ja see muudab ta nii uimaseks, halvab liikumist. Kohalikud ajavad oma kylas suhkruroost puskarit, eile ohtul oli kylas nn party ja joime siis seda, oli selline meeldivalt magusa maitsega, mitte meie veneaegne kartulisamakas.
Moned opitud asjad veel: enamust siin metsades kasvavatest taimedest annab mingil moel suitsetada, sisse juua vms tarvitada, et tekitada endale hallutsinatsioone voi muud narkootilist joovet, ja kohalikud kasutavad neid asju ohtralt. Lisaks ei tee ka kaigud shamaani juurde kunagi paha (seal saab siis neid taimi yhiselt manustada). Suhkruroost tehtav samakas siis. Veel olevat Iquitoses nii palju homosid (Iquitoses nimelt olevat Peruu koige suurem homode hulk) seetottu, et siin kasvab mingi spetsiaalset tyypi palm, mille vilju rahvas soob, kuni ca aasta tagasi avastati neid vilju uurides, et need sisaldavad 70% naissuguhormoone ja kohalikud tyybid usuvad, et just selle palmi viljade soomine on nende omasooiharuses syydi. Toelised machomehed nagu naiteks Gazza loobusid selle info ilmsikstuleku peale tolle puuvilja soomisest ega vota seda nyyd suu sissegi. Metsas oobides olid seal moned tyybid veel ja mingi ohtu pyydsid nad metsas kinni anakonda ning panid ouel seisvasse suurde tynni, oosel aga pani anakonda sellest tynnist plehku ja jokke ning see tahendab, et kui oleks naiteks lainud pimedas oue pissile ebasobival hetkel, oleks voinud olla ysna suur ja ebameeldiv yllatus.
Eile algas Brasiilias nadal aega kestev karneval ja selgub, et seda tahistatakse mitte ainult Brasiilias vaid yle kogu Louna-Ameerika, kaasa arvatud ka siin. Eile tehti siis algust ja me tahistasime seda meie dzunglikylas suhkroroosamaka ja kohaliku partyga. Siin on selline traditsioon, et iga kyla toob omale metsast palmi, punub selle lehed ymmarguseks ringiks, ja siis pannakse see kuskile kyla keskele pysti seisma, palmi otsa riputatakse igasugust nodi nt kooginousid, plastmasskausse, taldrikuid, t-sarke jne. Siis rahvas tantsib ja mollab selle puu ymber ja parast vist jagatakse need asjad lastele kingitusteks.
Nyyd oleme kuni ylehomseni Iquitoses, puhkame dzunglielust valja, naudime tsivilisatsiooni hyvesid jne. Kogu aeg ma motlesin, kuidas saaks siit liikuda pohja poole ilma Limasse minemata ja ykspaev selgus, et eelmine aasta avati siin uus lennuliin Tarapotosse, mis on siinpool Ande ja kust laheb juba maanteeyhendus muu maailmaga. Niisiis hankisime omale lennupiletid sinna Tarapotosse, aga sinna lahevad lennud ainult paar korda nadalas, nii et saime piletid alles ylehomseks, muidu oleksime homme liikuma hakanud. Tarapotost 2 tunni tee kaugusel olevat kyla nimega Lamas ja Gazza sonul elavat seal Peruu koige lollimad inimesed ja see pole mitte tema subjektiivne hinnang vaid yldteada fakt. Nendest Lamase elanikest ehk lamacitodest ja nende rumalusest on siin palju anekdoote, umbes nagu meil on tshuktsi-naljad. Gazza raakis terve hulga neid meile, naiteks siis selline, et laheb lamacito hotelli, votab toa ja prostituudi ja siis laheb magama voodi alla, mitte prostituudiga voodisse. Meil tekkis seega idee, et kuna nagunii Tarapotosse minek, siis laheme sinna Lamasesse ka, puhtalt niisama nalja parast, kuna see on selline "legendaarne" kant peruanode jaoks.
Ahjaa, veel, tana tulime siis hommikul varem tagasi, kuna Freddy ja Gazza olid juba vaga haiged, ja tellisime Nautasse omale mingi auto vastu. Autojuht oli kas purjus, narkouimas, 3 paeva magamata voi koike korraga (toenaoliselt oli ta manustanud jalle mingisugust taime voi seda suhkruroojooki), siiberdas autoga yhest teeservast teise, keeras kogu aeg kraavi, siis oleks yhe riksha konkreetselt alla ajanud, alles meie roogatuse peale vottis tiba kainemaks. Sealt edasi soitsime siis nii, et mina yritasin teda tagaistmelt togida kogu aeg, et ta roolis arkvel pysiks ja tyyp ise kysis ees istuvalt Gazzalt kogu aeg, et kas ta peaks nyyd akki selle autoga hoidma tiba paremale, nats vasakule, kas nyyd tuleks vahelduseks soita oma suunavoondis jne. Mierde, ma ytlen! Anna veel dzunglielanikele autod katte.
Oeh, muljeid nii palju, et ei joua kuidagi edasi anda. Pilte ma mitte ei proovigi yles laadida. Vaatan, et vihm jargi jaanud, laheme vist sooma ja siis magama. Kas tana voi homme ohtul tahame proovida siinse kandi koige kuulsamat jooki "seitsmemahlamoginat"...ehee, tegelt on see seitsme puukoore mogin. Tehakse seda siis nii, et on 7 eri liiki puud, mille koort korjatakse, siis leotatakse koiki neid eri tyypi puukoori mingis vedelikus moned kuud ja siis peale seda on voila! Yldse on siin kohalik rahvas igasugu narko- ja alkoasjade peale kangesti kova kasi. Ok, homseni.
Laksime metsa meie sober Gazzaga, kes selgus, et on ise dzunglis syndinud ja kasvanud, tunneb loodust ja loomi jne ning tuli meile giidiks, lisaks siis meie paadipoiss Freddy. Tana hommikul olid nad molemad Freddyga siruli, kuna neil onnestus nakatuda sellisesse haigusesse nagu dengue fever, eestikeelset vastet ma sellele ei teagi, on mingi troopiliste alade dzunglipalavik, nii et seetottu tulime natuke varem tagasi kui plaanisime ja Gazza ning Freddy laksid haiglasse analyyse andma ja seal siis selgub, mis neist edasi saab (mingid systid pidid selle vastu aitama). Homme loodame neist uudiseid kuulda.
Amazonase tripp tahendas seda, et tegelikult laksime hoopis mooda harujogesid sygevamale dzunglisse, suurest joest eemale, sinna oli rajatud vaike majutuskoht paari putkaga. Esmalt soitsime ca 100 km autoga ainsasse punkti, kuhu siit yldse tee laheb, Nauta nimelisse kylasse ja sealt paadiga edasi. Poole tee peal vedeles maas suur volakas madu ja kuigi manooverdasime hoolega, motlesime, et soitsime tast ikka vist kogemata yle ja laksime tagasi vaatama. Ei, me ei soitnud tast yle, maol nimelt oli pea otsast loigatud ja Gazza seletas seda sellega, et kohalikud hoimud loikavadki madudel pead otsast, kuivatavad need ning panevad omale kuskile koju ara, kuna see vaidetavalt annab neile siis mao oskused ja jou. Ma ei imesta, kui nad neid kuivatatud paid ka kuidagi seespidiselt veel tarvitavad. Enne seda intsidenti oli mul kange pissipeatuse isu ja votsin hoogu, et seda paluda, aga kui nagin, mis loomad koik tee aares ja tee peal liiklevad, oli "metsapeatuse" soov nagu peoga pyhitud. Yldiselt kokkuvotteks: nagime krokodillilisi, madusid, laiskloomi, iguaane ja saime meeletult palju igasugust loodusalast infot. Gazza on haruldane giid, olen selle 4 paevaga oppinud looduse kohta ilmselt rohkem kui kogu senise elu jooksul kokku, lisaks pyyab ta paljaste katega joest kaimaneid, iguaane jms elukaid. Nalja saab temaga ka, kuna eestlased on talle Eestis olemise ajal ka igasugu lahedaid lollusi opetanud nt ytlema "kuradi jobu" ja "sa igavene lammas" ja need kolavad tema aktsendiga oelduna haruldaselt naljakalt. Moskiitod imesid mul raudselt vahemalt liitsi jagu verd vahemaks ja ma ei kujuta ette, millal need haavad nyyd ykskord jalle paranevad. Meie oobimiskoha lahedal oli yks kohalik kalurite kyla, kus Gazza tundis pea koiki inimesi ja nii me siis veetsime ka seal kylas aega, jalgisime kohalikku elu ja tavasid. Seal kylas pidas yks pere kodus laisklooma, nii koera asemel, seda kaisime vaatamas, yldiselt pidavalt laiskloom olema maailma koige lollim loom (Gazza ja kohalike sonul). Tegelikult olevat laiskloom nii laisk seetottu, et ta toitub mingi konkreetse puu lehtedest, mis on sarnase toimega nagu alkohol, ehk siis kuna ta soob iga paev ainult neid lehti, on ta yhtlasi ka kogu aeg no purjus ja see muudab ta nii uimaseks, halvab liikumist. Kohalikud ajavad oma kylas suhkruroost puskarit, eile ohtul oli kylas nn party ja joime siis seda, oli selline meeldivalt magusa maitsega, mitte meie veneaegne kartulisamakas.
Moned opitud asjad veel: enamust siin metsades kasvavatest taimedest annab mingil moel suitsetada, sisse juua vms tarvitada, et tekitada endale hallutsinatsioone voi muud narkootilist joovet, ja kohalikud kasutavad neid asju ohtralt. Lisaks ei tee ka kaigud shamaani juurde kunagi paha (seal saab siis neid taimi yhiselt manustada). Suhkruroost tehtav samakas siis. Veel olevat Iquitoses nii palju homosid (Iquitoses nimelt olevat Peruu koige suurem homode hulk) seetottu, et siin kasvab mingi spetsiaalset tyypi palm, mille vilju rahvas soob, kuni ca aasta tagasi avastati neid vilju uurides, et need sisaldavad 70% naissuguhormoone ja kohalikud tyybid usuvad, et just selle palmi viljade soomine on nende omasooiharuses syydi. Toelised machomehed nagu naiteks Gazza loobusid selle info ilmsikstuleku peale tolle puuvilja soomisest ega vota seda nyyd suu sissegi. Metsas oobides olid seal moned tyybid veel ja mingi ohtu pyydsid nad metsas kinni anakonda ning panid ouel seisvasse suurde tynni, oosel aga pani anakonda sellest tynnist plehku ja jokke ning see tahendab, et kui oleks naiteks lainud pimedas oue pissile ebasobival hetkel, oleks voinud olla ysna suur ja ebameeldiv yllatus.
Eile algas Brasiilias nadal aega kestev karneval ja selgub, et seda tahistatakse mitte ainult Brasiilias vaid yle kogu Louna-Ameerika, kaasa arvatud ka siin. Eile tehti siis algust ja me tahistasime seda meie dzunglikylas suhkroroosamaka ja kohaliku partyga. Siin on selline traditsioon, et iga kyla toob omale metsast palmi, punub selle lehed ymmarguseks ringiks, ja siis pannakse see kuskile kyla keskele pysti seisma, palmi otsa riputatakse igasugust nodi nt kooginousid, plastmasskausse, taldrikuid, t-sarke jne. Siis rahvas tantsib ja mollab selle puu ymber ja parast vist jagatakse need asjad lastele kingitusteks.
Nyyd oleme kuni ylehomseni Iquitoses, puhkame dzunglielust valja, naudime tsivilisatsiooni hyvesid jne. Kogu aeg ma motlesin, kuidas saaks siit liikuda pohja poole ilma Limasse minemata ja ykspaev selgus, et eelmine aasta avati siin uus lennuliin Tarapotosse, mis on siinpool Ande ja kust laheb juba maanteeyhendus muu maailmaga. Niisiis hankisime omale lennupiletid sinna Tarapotosse, aga sinna lahevad lennud ainult paar korda nadalas, nii et saime piletid alles ylehomseks, muidu oleksime homme liikuma hakanud. Tarapotost 2 tunni tee kaugusel olevat kyla nimega Lamas ja Gazza sonul elavat seal Peruu koige lollimad inimesed ja see pole mitte tema subjektiivne hinnang vaid yldteada fakt. Nendest Lamase elanikest ehk lamacitodest ja nende rumalusest on siin palju anekdoote, umbes nagu meil on tshuktsi-naljad. Gazza raakis terve hulga neid meile, naiteks siis selline, et laheb lamacito hotelli, votab toa ja prostituudi ja siis laheb magama voodi alla, mitte prostituudiga voodisse. Meil tekkis seega idee, et kuna nagunii Tarapotosse minek, siis laheme sinna Lamasesse ka, puhtalt niisama nalja parast, kuna see on selline "legendaarne" kant peruanode jaoks.
Ahjaa, veel, tana tulime siis hommikul varem tagasi, kuna Freddy ja Gazza olid juba vaga haiged, ja tellisime Nautasse omale mingi auto vastu. Autojuht oli kas purjus, narkouimas, 3 paeva magamata voi koike korraga (toenaoliselt oli ta manustanud jalle mingisugust taime voi seda suhkruroojooki), siiberdas autoga yhest teeservast teise, keeras kogu aeg kraavi, siis oleks yhe riksha konkreetselt alla ajanud, alles meie roogatuse peale vottis tiba kainemaks. Sealt edasi soitsime siis nii, et mina yritasin teda tagaistmelt togida kogu aeg, et ta roolis arkvel pysiks ja tyyp ise kysis ees istuvalt Gazzalt kogu aeg, et kas ta peaks nyyd akki selle autoga hoidma tiba paremale, nats vasakule, kas nyyd tuleks vahelduseks soita oma suunavoondis jne. Mierde, ma ytlen! Anna veel dzunglielanikele autod katte.
Oeh, muljeid nii palju, et ei joua kuidagi edasi anda. Pilte ma mitte ei proovigi yles laadida. Vaatan, et vihm jargi jaanud, laheme vist sooma ja siis magama. Kas tana voi homme ohtul tahame proovida siinse kandi koige kuulsamat jooki "seitsmemahlamoginat"...ehee, tegelt on see seitsme puukoore mogin. Tehakse seda siis nii, et on 7 eri liiki puud, mille koort korjatakse, siis leotatakse koiki neid eri tyypi puukoori mingis vedelikus moned kuud ja siis peale seda on voila! Yldse on siin kohalik rahvas igasugu narko- ja alkoasjade peale kangesti kova kasi. Ok, homseni.
Wednesday, March 2, 2011
Pisut pilte
Netiyhendus on nii masendavalt aeglane, et hetkel onnestus mul yles laadida ainult 4 Leticias tehtud pilti. Millalgi edaspidi proovin veel lisa panna, aga hetkel mu kannatus katkes. Enjoy.
Veneetsia my ass
Nonii, leidsin yhe netikohviku, kus on talutav yhendus, liiga aeglane kyll ilmselt piltide laadimiseks, kuid natuke muljetada saab.
Vahepealsetest juhtumitest siis. Viimase páeva Leticias veetsime byrokraatlikult asju ajades. Nimelt esiteks, laevapileteid Iquitosesse sai osta kuskilt rauapoest, aga ostetud me need siiski saime. Yhtlasi selgus ka, et sadamas pole mitte mingisugust ametlikku piiripunkti, nii et 1 paev enne soitu tuleb kaia esiteks lennujaamas vastavas putkas ja saada sealt passi tempel Columbiast lahkumise kohta, siis tuleb kaia Santa Rosa nimelisel saarel, mis kuulub juba Peruule, ja saada sealt jargmine tempel Peruusse sisenemise kohta. Niisiis ajasime mooda linna asju ja loomulikult toimib koik manjana-stiilis. Santa Rosa saarele joudes selgus, et immigratsioonipunkt on kinni, kuna seal tootav tydruk laks syya tooma. OK, motlesime, et pole hullu, teeme siis korval moned olled. Tegimegi olled, isegi rohkem kui 1, aga putka oli ikka kinni. Siis otsustasime, et jalutame saarel ringi. Seal on 1 pikk ridakyla, kolasime seal, lehvitasime lastele vastu jne. Rahvas elab banaanilehtedest ja laudadest kokku klopsitud onnides, kasvatab kanu ja paistab igati happy olevat. Oli eriliselt kuum ja paikeseline paev ja saime korraliku paikesepoletuse ka. Lopuks siis, olles oma 2 tundi ringi jalutanud ja tagasi joudnud, selgus, et putka tehti ca 10 minti tagasi lahti. Yldiselt ei ole siin kellelgi millegagi kuhugi kiiret ja pyyan ka nii moelda ega narvitse eriti, kui asjad liiguvad aeglaselt. Suht veider muidu, et need templid paev varem passi ara loodi, mis naiteks saaks juhul, kui ma oleks jaanud laevast maha? Siis oleks ju passis ilutsemas tempel, et ma olen Columbiast lahkunud ja Peruusse sisenenud. Meie hostelis Leticias oli 1 iirlane, kes raakis, et tuli ka Bogotast ja temaga juhtus seal selline lugu, et 2 tyypi tulid selja tagant nugadega, panid noad talle kuskile ribide vahele ja votsid ara koik, mis votta oli, kaasa arvatud pass, ja see koik juhtus taiesti keset paeva. Ta tahtis minna edasi Brasiiliasse, aga teda ei lastud saatkonnast saadud ajutise passiga lennukile ja pohimotteliselt oli ta seega fucked. Jarelikult siin ikkagi siis juhtub selliseid asju ja mitte vahe.
Laev Leticiast Iquitosesse laks kell 4 oosel ja soitis 12 tundi, kohale joudsime eile kell 4 ja oleme nyyd siis Peruus. Esimene pool soidust oli kangesti huvitav aknast Amazonast, selle aares olevat metsa ja kylaelanikke jalgida, aga lopuks laks ikka vaga tyytuks, jumal tanatud, et me ei tulnud aeglase paadiga, mis on odavam ja eksootlisem, aga soidab 3 oopaeva (heal juhul, kui kapten ei jokuta).
Vorreldes Leticiaga on Iquitos taielik suurlinn, siin on diskoteegid, kasiinod, kortsid jne. Minu jaoks on see igatahes hammastavalt syrr linn keset absoluutset tyhjust, ymberringi on ainult joed ja mets ja kohalikud kylad dzunglielanikega, soine kuum ohk, aga linn ise on selline crazy metropol. Autosid on siin moned yksikud, kuna pole ju teid, kus nendega soita, linnas kimavad ringi riksha-taksod. Eile siis sammusime hostelisse, kus tuli loomulikult kysimus, et mis riigist me oleme. Eestit kuuldes tormas kohe tanavalt kohale 1 tyyp ja hakkas hoikama "tere tere kuidas laheb" ja nii saime me tuttavaks Gazza nimelise poisiga, kes on siit parit, aga elas vahepeal Eestis ja oskab natukene eesti keelt. See oli toeliselt lahe kogemus, tyyp ise on Eestist nii vaimustatud, naitas meile Tallinna vanalinnas tehtud pilte (see on ikka toeliselt syrr raakida siin kohalikega Saku ollest ja vanalinna pubidest ja lumest, olles ise keset taielikku dzunglit kuskil Amazonase aares). Tyyp raakis, kuidas ta veetis joulud Paides mingite tuttavate juures, kuidas eesti olu on nii hea ja kange, et ta oli peale 2 olut kutu, kuidas eestlased sundisid teda minema sauna ja siis hyppama saunast jaaauku ja lumehange ja sooma verivorste, me naersime nii, et pisarad silmis. See on ikka vaga crazy, arvestades seda, kus me praegu oleme ja et tyyp polnud enne kunagi lund nainud ega kylmas kliimas kainud. Veetsime siis ohtu temaga ja mingi tema sobraga muljetades. See sober tootab agantuuris, mis organiseerib matku paris metsa, ilmselt votame talt mingi 3-paevase tuuri, aga enne vaatame teisi pakkujaid ka. Ilmselt laheme dzunglituurile homme voi ylehomme ja too Gazza lubas meiega kaasa tulla tasuta giidiks, suurest roomust, et naeb jalle eestlasi ja kuuleb eesti keelt. Lopuks soovitas ta eile ohtul meile mingit kohalike soogikohta kesklinnast veidi valjas, see oli ysna hea ja kohalikud papid tegid seal mussi ka. Tana ohtul votame siis ilmselt selle Gazza kampa ja laheme kuskile baari vms valja.
Aga tana hommikul siis. Siin on Beleni nimeline slumm joe aares, kus elavat ca 8000 inimest palkidele ja mattidele ehitatud putkades joel. Kui vihma sajab rohkem ja vesi touseb, siis need putkad lihtsalt holjuvad seal joel ja inimesed voivad yles argata tiba teises kohas kui ohtul magama jaid. Kuival maal see slumm muidugi jatkub ja seal on yyratu turg, kus myyakse lisaks tavalisele kraamile ka igasugu kahtlast kaupa, eksootlisi loomi nt ahvid, anakondad, kaimanid jne (soogiks siis), igasugu imelikke taimi shamaanirituaalide jaoks ja mingeid kuivatatud loomade osi nt on siit voimalik osta kuivatatud ahviaju, igasugu myrke jne. Yldiselt raagivad koik kohalikud, et valgel turistil on seal slummis ysna voimatu kaia, ilma et midagi ara varastatakse (parimal juhul), ma siis pidin tana hommikul muidugi selle asja ikka ette votma, kuna selline eksootika oli ylivaga ahvatlev. Gabriel teatas, et tema ei tule, nii et laksin yksi ja igaks juhuks jatsin hostelisse maha passi ja muud vaartasjad. Kolan siis rahulikult mooda turgu ja slummi, hoian kotist kramplikult kinni ise, ja markan, et 2 tyypi politseiriietes kaivad mul sabas kogu aeg. Motlesin, et no las nad olla siis pealegi, aga ykskoik, kuhu ma ka ei lainud, tyybid ikka sabas. Lopuks tulid nad siis ligi ja hakkasid seletama (mu hispaania keele oskus on juba niivord paranenud, et saan enamasti elementaarsematest asjadest aru ja lihtsamad asjad aetud), et siin on liiga ohtlik kaia ja igaks juhuks nad eskordivad mind, et midagi vaga hullu ei juhtuks. Siis tuli veel mingi kolmas tyyp kuskilt, raakides korralikku inglise keelt, ja teatas, et ta hea meelega teeks mulle oma kanuuga mingi tuuri joel, et saaks naha neid hulpivaid majasid ja joeturgu (peamiselt toimib turg joel st kohalikud elanikud soidavad oma kyladest hommikul kanuudega linna ja siis joel toimub kauplemine oma puuviljade jms kraamiga). See tahendas siis, et mul vantsis sabas juba 3 tyypi ja asi hakkas tiba veidraks minema, aga motlesin, et on ju ka ometi olemas mingi voimalus, et see ei ole tyng ega mingi kahtlane yritus saada mind mingisse eriti nurgatagusesse kohta, et siis vabastada mind minu fotokast, rahast jne. Lopuks kauplesin kanuumehega hinda alla ja 10 soli eest sain tuuri joel keset seda turgu ja see oli vaga super (janesed shampust ei joo eksole) ja koos meiega ronisid paati ka 2 pòlitseinikku, et mind turvata (vaidetavalt, vabalt vois see ka mingi skeem olla). Too kanuumees raakis head inglise keelt, nii et sain palju asjalikku infot kohaliku eluviisi kohta. Ta ise on parit mingist indiaanikylast 2 tunni tee kaugusel ylesvoolu (inimesed ei arvesta siin vahemaid kilomeetrites vaid selles, kui palju aega kulub mooda joge kuhugi liikumiseks), aga on juba 10 aastat siin linnas elanud, et tood teha ja sama lugu olevat siin enamike inimestega, tulevad oma kyladest siia tood otsima voi niisama paremat elu lootma. Kylades elab palju erinevaid indiaanihoime ja neil on oma keeled, kuid noored kipuvad ikkagi hispaania keelele yle minema, kuna elu ja asjaajamine linnas on ju hispaaniakeelne. Igatahes oli ta yllatavalt hea giid ja mingit megatynga ma vist ei saanudki, sain hoopis tuuri ja lisaks kogu aja valtel politseeskordi. Ahjaa, tyyp seletas kogu aeg, et siin on nagu Amazsonase Veneetsia, majad vees jne. No mida jutt, Veneetsia my ass ma ytlen selle peale, see siin on nagu Mumbai hoopis, toeline pasaauk...aga selle eest aarmiselt huvitav ja mul on vaga hea meel, et see mitte mingiski mottes Veneetsiat ei meenuta. Linn ise muidu on valjaspool seda slummi ysna kena, enne 1.maailmasoda oli siin toeline kautshukibuum ning siin elutsesid rikkad nn "kummiparunid", kes lasid endale ehitada eriti uhkeid ja eksootilisi maju, moned neist on siiani alles, see on koloniaalarhitektuur keset taielikku dzunglit. Tana siis chillime linnas, uurime erinevaid voimalusi, mida siin veel pakutakse paris dzunglisse minekuks ja metsas matkamiseks ja ilmselt homme voi ylehomme laheme siis ca 3-paevasele matkale metsa.
Vahepealsetest juhtumitest siis. Viimase páeva Leticias veetsime byrokraatlikult asju ajades. Nimelt esiteks, laevapileteid Iquitosesse sai osta kuskilt rauapoest, aga ostetud me need siiski saime. Yhtlasi selgus ka, et sadamas pole mitte mingisugust ametlikku piiripunkti, nii et 1 paev enne soitu tuleb kaia esiteks lennujaamas vastavas putkas ja saada sealt passi tempel Columbiast lahkumise kohta, siis tuleb kaia Santa Rosa nimelisel saarel, mis kuulub juba Peruule, ja saada sealt jargmine tempel Peruusse sisenemise kohta. Niisiis ajasime mooda linna asju ja loomulikult toimib koik manjana-stiilis. Santa Rosa saarele joudes selgus, et immigratsioonipunkt on kinni, kuna seal tootav tydruk laks syya tooma. OK, motlesime, et pole hullu, teeme siis korval moned olled. Tegimegi olled, isegi rohkem kui 1, aga putka oli ikka kinni. Siis otsustasime, et jalutame saarel ringi. Seal on 1 pikk ridakyla, kolasime seal, lehvitasime lastele vastu jne. Rahvas elab banaanilehtedest ja laudadest kokku klopsitud onnides, kasvatab kanu ja paistab igati happy olevat. Oli eriliselt kuum ja paikeseline paev ja saime korraliku paikesepoletuse ka. Lopuks siis, olles oma 2 tundi ringi jalutanud ja tagasi joudnud, selgus, et putka tehti ca 10 minti tagasi lahti. Yldiselt ei ole siin kellelgi millegagi kuhugi kiiret ja pyyan ka nii moelda ega narvitse eriti, kui asjad liiguvad aeglaselt. Suht veider muidu, et need templid paev varem passi ara loodi, mis naiteks saaks juhul, kui ma oleks jaanud laevast maha? Siis oleks ju passis ilutsemas tempel, et ma olen Columbiast lahkunud ja Peruusse sisenenud. Meie hostelis Leticias oli 1 iirlane, kes raakis, et tuli ka Bogotast ja temaga juhtus seal selline lugu, et 2 tyypi tulid selja tagant nugadega, panid noad talle kuskile ribide vahele ja votsid ara koik, mis votta oli, kaasa arvatud pass, ja see koik juhtus taiesti keset paeva. Ta tahtis minna edasi Brasiiliasse, aga teda ei lastud saatkonnast saadud ajutise passiga lennukile ja pohimotteliselt oli ta seega fucked. Jarelikult siin ikkagi siis juhtub selliseid asju ja mitte vahe.
Laev Leticiast Iquitosesse laks kell 4 oosel ja soitis 12 tundi, kohale joudsime eile kell 4 ja oleme nyyd siis Peruus. Esimene pool soidust oli kangesti huvitav aknast Amazonast, selle aares olevat metsa ja kylaelanikke jalgida, aga lopuks laks ikka vaga tyytuks, jumal tanatud, et me ei tulnud aeglase paadiga, mis on odavam ja eksootlisem, aga soidab 3 oopaeva (heal juhul, kui kapten ei jokuta).
Vorreldes Leticiaga on Iquitos taielik suurlinn, siin on diskoteegid, kasiinod, kortsid jne. Minu jaoks on see igatahes hammastavalt syrr linn keset absoluutset tyhjust, ymberringi on ainult joed ja mets ja kohalikud kylad dzunglielanikega, soine kuum ohk, aga linn ise on selline crazy metropol. Autosid on siin moned yksikud, kuna pole ju teid, kus nendega soita, linnas kimavad ringi riksha-taksod. Eile siis sammusime hostelisse, kus tuli loomulikult kysimus, et mis riigist me oleme. Eestit kuuldes tormas kohe tanavalt kohale 1 tyyp ja hakkas hoikama "tere tere kuidas laheb" ja nii saime me tuttavaks Gazza nimelise poisiga, kes on siit parit, aga elas vahepeal Eestis ja oskab natukene eesti keelt. See oli toeliselt lahe kogemus, tyyp ise on Eestist nii vaimustatud, naitas meile Tallinna vanalinnas tehtud pilte (see on ikka toeliselt syrr raakida siin kohalikega Saku ollest ja vanalinna pubidest ja lumest, olles ise keset taielikku dzunglit kuskil Amazonase aares). Tyyp raakis, kuidas ta veetis joulud Paides mingite tuttavate juures, kuidas eesti olu on nii hea ja kange, et ta oli peale 2 olut kutu, kuidas eestlased sundisid teda minema sauna ja siis hyppama saunast jaaauku ja lumehange ja sooma verivorste, me naersime nii, et pisarad silmis. See on ikka vaga crazy, arvestades seda, kus me praegu oleme ja et tyyp polnud enne kunagi lund nainud ega kylmas kliimas kainud. Veetsime siis ohtu temaga ja mingi tema sobraga muljetades. See sober tootab agantuuris, mis organiseerib matku paris metsa, ilmselt votame talt mingi 3-paevase tuuri, aga enne vaatame teisi pakkujaid ka. Ilmselt laheme dzunglituurile homme voi ylehomme ja too Gazza lubas meiega kaasa tulla tasuta giidiks, suurest roomust, et naeb jalle eestlasi ja kuuleb eesti keelt. Lopuks soovitas ta eile ohtul meile mingit kohalike soogikohta kesklinnast veidi valjas, see oli ysna hea ja kohalikud papid tegid seal mussi ka. Tana ohtul votame siis ilmselt selle Gazza kampa ja laheme kuskile baari vms valja.
Aga tana hommikul siis. Siin on Beleni nimeline slumm joe aares, kus elavat ca 8000 inimest palkidele ja mattidele ehitatud putkades joel. Kui vihma sajab rohkem ja vesi touseb, siis need putkad lihtsalt holjuvad seal joel ja inimesed voivad yles argata tiba teises kohas kui ohtul magama jaid. Kuival maal see slumm muidugi jatkub ja seal on yyratu turg, kus myyakse lisaks tavalisele kraamile ka igasugu kahtlast kaupa, eksootlisi loomi nt ahvid, anakondad, kaimanid jne (soogiks siis), igasugu imelikke taimi shamaanirituaalide jaoks ja mingeid kuivatatud loomade osi nt on siit voimalik osta kuivatatud ahviaju, igasugu myrke jne. Yldiselt raagivad koik kohalikud, et valgel turistil on seal slummis ysna voimatu kaia, ilma et midagi ara varastatakse (parimal juhul), ma siis pidin tana hommikul muidugi selle asja ikka ette votma, kuna selline eksootika oli ylivaga ahvatlev. Gabriel teatas, et tema ei tule, nii et laksin yksi ja igaks juhuks jatsin hostelisse maha passi ja muud vaartasjad. Kolan siis rahulikult mooda turgu ja slummi, hoian kotist kramplikult kinni ise, ja markan, et 2 tyypi politseiriietes kaivad mul sabas kogu aeg. Motlesin, et no las nad olla siis pealegi, aga ykskoik, kuhu ma ka ei lainud, tyybid ikka sabas. Lopuks tulid nad siis ligi ja hakkasid seletama (mu hispaania keele oskus on juba niivord paranenud, et saan enamasti elementaarsematest asjadest aru ja lihtsamad asjad aetud), et siin on liiga ohtlik kaia ja igaks juhuks nad eskordivad mind, et midagi vaga hullu ei juhtuks. Siis tuli veel mingi kolmas tyyp kuskilt, raakides korralikku inglise keelt, ja teatas, et ta hea meelega teeks mulle oma kanuuga mingi tuuri joel, et saaks naha neid hulpivaid majasid ja joeturgu (peamiselt toimib turg joel st kohalikud elanikud soidavad oma kyladest hommikul kanuudega linna ja siis joel toimub kauplemine oma puuviljade jms kraamiga). See tahendas siis, et mul vantsis sabas juba 3 tyypi ja asi hakkas tiba veidraks minema, aga motlesin, et on ju ka ometi olemas mingi voimalus, et see ei ole tyng ega mingi kahtlane yritus saada mind mingisse eriti nurgatagusesse kohta, et siis vabastada mind minu fotokast, rahast jne. Lopuks kauplesin kanuumehega hinda alla ja 10 soli eest sain tuuri joel keset seda turgu ja see oli vaga super (janesed shampust ei joo eksole) ja koos meiega ronisid paati ka 2 pòlitseinikku, et mind turvata (vaidetavalt, vabalt vois see ka mingi skeem olla). Too kanuumees raakis head inglise keelt, nii et sain palju asjalikku infot kohaliku eluviisi kohta. Ta ise on parit mingist indiaanikylast 2 tunni tee kaugusel ylesvoolu (inimesed ei arvesta siin vahemaid kilomeetrites vaid selles, kui palju aega kulub mooda joge kuhugi liikumiseks), aga on juba 10 aastat siin linnas elanud, et tood teha ja sama lugu olevat siin enamike inimestega, tulevad oma kyladest siia tood otsima voi niisama paremat elu lootma. Kylades elab palju erinevaid indiaanihoime ja neil on oma keeled, kuid noored kipuvad ikkagi hispaania keelele yle minema, kuna elu ja asjaajamine linnas on ju hispaaniakeelne. Igatahes oli ta yllatavalt hea giid ja mingit megatynga ma vist ei saanudki, sain hoopis tuuri ja lisaks kogu aja valtel politseeskordi. Ahjaa, tyyp seletas kogu aeg, et siin on nagu Amazsonase Veneetsia, majad vees jne. No mida jutt, Veneetsia my ass ma ytlen selle peale, see siin on nagu Mumbai hoopis, toeline pasaauk...aga selle eest aarmiselt huvitav ja mul on vaga hea meel, et see mitte mingiski mottes Veneetsiat ei meenuta. Linn ise muidu on valjaspool seda slummi ysna kena, enne 1.maailmasoda oli siin toeline kautshukibuum ning siin elutsesid rikkad nn "kummiparunid", kes lasid endale ehitada eriti uhkeid ja eksootilisi maju, moned neist on siiani alles, see on koloniaalarhitektuur keset taielikku dzunglit. Tana siis chillime linnas, uurime erinevaid voimalusi, mida siin veel pakutakse paris dzunglisse minekuks ja metsas matkamiseks ja ilmselt homme voi ylehomme laheme siis ca 3-paevasele matkale metsa.
Tuesday, March 1, 2011
Uskumatu lugu
Joudsime Iquitosesse Amazonase aares Peruus, Iquitos on maailma suurim linn, kuhu ei vii yhtegi maismaateed ja ymberringi on dzungel. Ja kujutate ette, mis juhtus esimese asjana...tanaval taiesti tuupiline latino jorss kukub eesti keeles seletama meiega. Tema elas nimelt Eestis 4 kuud ja oppis keelt ka. Nyyd on kohutavalt happy, et leidis meid, saab nyyd keelt harjutada ja muljeid jagada. Raagib, et tahab uuesti Eestisse tulla lumelauatama, talle nimelt meeldivat lumi. Igatahes ei ole meil siin netti, kasutan hetkel selle tyybi lapparit ja netti ja pean selle kohe varsti vist lopetama. Laheme vist ylehomme kolmeks paevaks dzunglisse matkama, tyyp lubas meiega kaasa tulla ja taitsa lahe on. Aga nyyd adios.
Subscribe to:
Posts (Atom)